Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Ühiskond ei vaja vihakõneseadust, ära tuleb hoida protsessid, mis pingeid põhjustavad

-
14.12.2021
Rwanda genotsiidi ei põhjustanud mitte vihakõned, vaid vastuolud suurimate ühiskonnagruppide vahel. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Euroopa Komisjon nõuab taas kõigilt liikmesriikidelt vihakõneseadusi ja Eestis on Reformierakond kohe kuuletunud, igatahes kavatseb justiitsminister Maris Lauri sellega jätkata.

On ilmselge, et mistahes nime all vihakõneseadused luuakse vaid selleks, et pääseda mõõda süüdistustest sõnavabaduse piiramises. Iga sellise seaduse eesmärk on võtta inimestelt õigus mingitel teemadel sõna võtta ja hoida ära diskussioonid ühiskonnas.

Kõik Lääne vihakõneseadused on alguse saanud vasakpoolselt poliitikamaastikult ja on suunatud oponentide vaigistamisele. Algatajaks on enamasti riigivõim või sellega seotud ringkonnad, kes ennast vihaõhutajaks ei pea, süüdi on ikka “teised”. Nende seadustega võetakse inimestelt õigus mõtteid sõnades välja öelda, samas need mõtted ju kuhugi ei kao.

Mitte keegi, kes saab vihakõneseaduste alusel karistada, ei hakka ju selle tagajärjel oma seisukohti häbenema ega muutu “heaks”. Vastupidi, ta suleb selle “viha” endasse, kus see varjatuna edasi pulbitseb, muutudes aja jooksul üha ohtlikumaks, sest kui see saab kord välja purskuda, siis võib see teatud oludes eriti räigelt toimuda.

Enamik “vihakõnelejaid” represseeritakse ju täiesti tavaliste inimlike mõtete eest. Tahad elada omakeelses keskkonnas oma rahva keskel ja ütled välja, et ei taha võõraid oma kodumaale –  ja kui saad süüdistuse ksenofoobias, siis on see ülekohus. Sama siis, kui oled traditsioonilise pere toetaja ja saad süüdistuse homofoobias. Või kritiseerid naiste rõhutud seisundit islamis ja oled ühtäkki kellegi jaoks islamofoob. Nii aga see Läänes kipubki olema.

Üheski riigis, kus on karmid vihakõneseadused, ei muutu keegi sellest sallivamaks, lihtsalt suud muutuvad suletuks ja viha pulbitseb pinna all, sageli isegi mitte viha kellegi vastu, vaid viha selle üle, et teravaid probleeme ei lasta ühiskonnas läbi arutada. Seaduse loojad mõistavad seda ja lasevad kruvisid hiljem järk-järgult veelgi rohkem kinni keerata. Edasi tekib oht, et neid pingeid hakatakse tänavatel lahendama. Lääne-Euroopas on see tavaline pilt, et politseinikud seisavad protestijate ja vastuprotestijate vahel, sest muidu läheks asi kohe veriseks.

Vihakõneseadused ei aita kedagi, nendega saab vaid pinnavirvenduse vaigistada, suurt lainet nad ei pidurda. Selliste seaduste toetajad räägivad sageli Rwanda genotsiidist, väites, et siis tulnuks aegsasti tutside vastased väljaütlemised summutada. Tegelikult oli asi just vastupidine – tuli hõõgus väga pikalt tuha all ja ootamatu vihapurse, mil saja päeva jooksul tapeti miljon inimest, mõjus paljudele šokina, seda ei oodatud. Tüli karjakasvatajatest tutside ja maaharijatest hutude vahel oli hõõgunud väga pikka aega, seda nii maa, vee kui ühiskondliku positsiooni pärast ja selliseid vastuolusid ei saa vihakõneseadustega olematuks muuta. Pigem toob katastroofi kaasa neist vaikimine ehk suude sulgemine.

Ka Läänes lõpeb asi ilmselt sarnaselt. Prantsusmaal (ja Suurbritannias) võideldakse karmilt nn islamofoobia vastu, samas kui moslemikogukond riigis aina kasvab, riiklikul tasemel on ohuks kuulutatud islamiseparatism, paljud prantslased on sellest immigratsioonivastasteks muutunud – kas tõesti usutakse, et prantslaste karistamine islamofoobia eest silub kogukondade vahelised pinged? Samas ju kasvavad sealmail teisedki pinged – Prantsusmaale tungib jõudsalt “tühistamiskultuur”, mille vastu astuvad välja traditsionalistid; kliimameetmed algatasid “kollaste vestide” liikumise, tänavad on nädalavahetustel täis koroonapiirangute vastaseid, ja nii edasi. Sellist pingeid täis ühiskonda vihakõneseadused ei rahusta, pigem lahvatavad pinged kord vägivallana.

Nii jääbki arusaamatuks, mida vihakõneseadustega saavutada tahetakse. Või tegelikult – siin pole midagi arusaamatut, vihakõneseadusi kasutatakse selleks, et sõnavabaduse piiramine silma ei paistaks ja oponentide suud kinni panna saaks. Viha jääb ühiskonda igal juhul alles ja seda suudetakse vaid näiliselt kontrollida.

Vihakõnesid saab ära hoida vaid sel moel, et hoitakse ära need protsessid, mis põhjustavad ühiskonnas pingeid ja nende reguleerimatuse järel ka viha. Paljast kurjusest “vihakõnesid” ei tehta, alati on nende taga reaalsed põhjused.

Jüri Kukk