Ühiskonna tigeduse ainult EKRE ja “ultravasakpoolsete” pärispatuks tunnistamine on ääretu ebaõiglus

Arvamus,
©Scanpix
President Kaljulaidi sõnum “Sõna on vaba” muutus reaalsuses vihakõneks.

Ideoloogiatest haaratud teaduses hakkavad üha enam domineerima seisukohad, mis ei lase enam ka teadlaste analüüse objektiivseks pidada.

“Käib pidev räuskamine ja sõim. See on nimeline tigedus, suunatud konkreetsete inimeste, nende tegude ja mõtete vastu. Sõim tühja kohta ei salli. Kui EKRE omad veidi järele annavad, siis täidavad kohe tühja koha ultravasakpoolsed ja vastupidi,” kirjutab keelelise suhtluseuurija, Tartu ülikooli vanemteadur Tiit Hennoste ERR-is.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ei saa nõustuda – Jürgen Ligi pole ei EKRE-s ega ka ultravasakpoolne, kuid tema on “tühja koha” täitmisega kogu aeg tegelenud, isegi vasakäärmusliku Ossinovski osas.

See aga, mida nimetatakse “EKRE räiguseks”, on tegelikult unustatud vana ehk asjade nimetamine õigete nimedega versus läänelik poliitkorrektsus.

Kui Lennart Meri oli Eesti välisminister, rabas ta Lääne liidreid otsekohese kriitikaga Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa poliitika kohta. Euroopas ahhetati – kuidas nii võib? Eesti aga tundis oma välisministri üle uhkust. Nüüd oleme ise ahhetajad.

Kui EKRE poliitikasse ilmus, oli siinne poliitiline maastik üle võtnud Euroopa poliitkorrektsuse, asjadest vaikimise või kaude rääkimise, jutu ilustamise ja üldsõnalisuse. Rahvuskonservatiivid võtsid ette asjade rääkimise nii, nagu see tegelikult on – ja uuem põlvkond euromeelsemaid poliitikuid on sellest siiani šokis.

EKRE poliitikud ei saanudki teisiti – rääkides sama ümmargust juttu, mis peavooluparteid, poleks neid märgatud ega nendega arvestatud, neid oleks peetud endasuguseks, nagu Vabaerakonda. Ja mis veel tähtsam – rahvuskonservatiivide esile toodud probleemidest ilustatult rääkides poleks reaalsus kunagi ühiskonna teadvusesse jõudnud.

Tollal rääkisid paljud EKRE poliitikud, kuidas tavaline jutt puuduste või valearvestuste kohta kas ei jõudnud üldse stagneerunud inimeste teadvusesse või siis ignoreeriti seda lootuses, et inimene saab ise aru, et mingid muutused kedagi ei huvita.

Eesti oli juba sedavõrd seisva veega peenhäälestatavaks tiigiks muutunud, et šokita poleks valuküsimusi üldse jutuks võetud. Seejuures ei käi jutt mitte tegelikust räigusest, vaid ilustamata olukorra kirjeldusest. Paljusid protsesse, nagu kooseluseadust, aga saigi ainult valjuhäälselt tõkestada.

Mart Helme nimetas näiteks teatud kontingenti Kolmanda maailma tudengeid “õõnespeadeks” ja kohe läks mölluks lahti. Alles hiljem tulid kõrgkoolide õppejõudude jutud sellest, kui kehv on paljudel välistudengitel teadmiste aluspõhi, ja selgus ka, et kõrgkoolid töötavad päris suures ulatuses migratsioonipumpadena. Paljud EKRE “räigused” on olnud aluseks murekohtade avalikustamisel – näiteks jällegi Helme “NATO-t õõnestav” jutt Saksamaa sõjalisest nõrkusest.

Kujutagem vaid ette, et Mart Helme oleks “õõnespeade” asemel rääkinud: “Kahjuks on meil teatud kontingent välistudengeid, kelle teadmised ei vasta alati meie ootustele ja ülikoolide tasemenõuetele, kuid seda enam peame me kohandama oma õpisüsteemi nende reaalsetele võimetele, et Kolmas maailm ei jääks neile vajalike spetsialistideta.” See jutt oleks sajaprotsendilise tõenäosusega hääbunud muu mula hulka.

Edasi aga läks asi juba sellist rada pidi, kus EKRE otsekohesusele püüti külge kleepida “räigust, räuskamist ja tigedust”, et nad ei räägiks ebameeldivatest asjadest nii otseselt ja avameelselt. Siis aga katkes ka vasak- ja liberaalse leeri kannatus ja nad lasid oma varjatud tigeduse valla – nagu nüüdki “sallivuslaste” Pärnitsa ja Grigorjeva tegelikust juturuumist välja tuli. Oma vihkamisruumi on tunnistanud enamik liberaalidest, sealhulgas ka Kaja Kallas ja president Kaljulaid, kes siiani seda sissepoole elasid.

Ilma EKRE “räigusteta” istuks Eesti praegu Lääne-Euroopa moodi poliitkorrektses vihakõneseadustega kammitsetud stagneerunud ühiskonnas, kus reaalsetest probleemidest rääkimine toob kaasa karistuse, kuna “solvati teatud ühiskonnagruppe ja õhutati rasside-. rahvuste-, vähemuste ja igasugu muude gruppide vahelist vaenu”.

See, mis praegu toimub ehk Hennisto “pidev räuskamine ja sõim, nimeline tigedus, suunatud konkreetsete inimeste, nende tegude ja mõtete vastu”, on tegelikult ägenenud maailmavaateline vastasseis, kus erinevused on juba nii suured, et neid ei saa enam ilusate sõnade taha varjata.

Sõim ja räuskamine on lubamatud, aga nüüdseks peaks ühiskond jõudnud teadvustuseni, et see pole ainult EKRE ja ultravasakpoolsete (Hennisto jätab nad konkreetselt nimetamata) pärusmaa, vaid tigedus on olemas ka vasakpoolsetes, liberaalides, sallivuslastes, mittekodanikes, välisspetsialistides (Hartleb ja Jordanis) ja paljudes teistes, seega on tegu kogu ühiskonna probleemiga.

EKRE tõi ühiskonnas kuhjuva tigeduse asjadest otse rääkides lihtsalt päevavalgele, sest sallivuslike loosungite varjus oleks see nagunii kunagi välja purskunud. Rootsis ongi juba ühiskond, kus elu käib sallivuslike loosungite järgi, aga võitlus sallimatute vastu ikkagi ägeneb, sest loosungite taga pole reaalset kooskõla.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused