Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ukraina põgenike tulevik tuleb selgeks rääkida juba praegu

26.02.2022
Ukraina põgenikud teel Rumeeniasse.
© Scanpix

Kogu demokraatlik maailm toetab praegu Ukrainat, sealhulgas ka Eesti ja siinsed rahvuslased – seda ka sõjapõgenike võõrustamise küsimuses. Aga juba nüüd tuleb asjad selgeks rääkida, sest hiljem lähevad need kergesti lappama. Rahvuskonservatiivid tahavad selgust kohe, mitte siis, kui probleemid juba torkima hakkavad.

Eesti on lubanud teatud arvu Ukraina sõjapõgenikke vastu võtta, mis on tervitatav. Ainult et lisada tuleks klausel, mis paneb paika, et kui Ukraina on taas vaba ja turvaline, lähevad nad tagasi kodumaad üles ehitama.

Ukraina on suhteliselt suure rahvaarvuga ja samas majanduslikult suhteliselt nõrk riik, mistõttu juba enne sõda lahkusid kümned ja sajad tuhanded ukrainlased võõrsile ja sageli selleks, et sinna jäädagi. Suured ukraina kogukonnad olid juba enne praegust kriisi olemas paljudes Euroopa riikides ja sinna kinnistunud.

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 22 573 ukrainlast, neist Tallinnas 11 565. Jaanuari lõpu seisuga oli kehtiv lühiajalise töötamise registreering 16 139-l ajutise viibimisalusega Ukraina kodanikul, kehtiv tähtajaline elamisluba 10 154-l Ukraina kodanikul, neist töötamiseks 4755-l Ukraina kodanikul.

Seega on Eestis väga tugev ukraina kogukond, mis on juba sedavõrd suur, et tekitab ise ennast juurde. Ehk siis on ukrainlastel võimalik Eestis elada oma kogukonnas, tarbida oma kultuuri, kõnelda oma keelt ja nii edasi. Sellised kogukonnad kasvavad kogu maailmas kiiresti, sest uutel migrantidel on “omad” ees.

See tähendab, et ukrainlastel pole mingi probleem kasvada vähemalt sajatuhandeliseks kogukonnaks, seda enam, et majandusmigrantidele lisanduvad sõjapõgenikud ning Kaja Kallase valitsus kavatseb oluliselt suurendada migratsiooni riiki, milleks on olemas ka minister Suti seadusemuudatused. Ukrainlaste sissevool võib alata uue hooga.

Aga sealt probleemid hakkavadki. Kõige pealt halveneb demograafiline situatsioon ja seda eestlaste kahjuks. Kuigi ametlikel andmetel peaks eestlaste arv kodu-Eestis olema pisut üle 900 000, on neid välis-Eesti kogukondade järgi  (Soomes 50 000) otsustades vähemalt 100 000 -120 000 vähem, seega umbes 780 000. Meil on 300 000 venelast ja kui ukraina kogukond hakkab siin jõudsalt kasvama, siis levib venekeelne keskkond pidurdamatult – eestlaste ja teiste rahvastega suheldakse ju vene keeles, mida oskame ka meie, vähemalt vanem põlvkond.

Eesti keelt õppida pole ukrainlastel erilist vajadust. Laupäeval Vabaduse väljakul esinenud Ruslan Trochynskyi elab Eestis paarkümmend aastat, aga temagi eesti keel on väga tugeva aktsendiga ja grammatiliselt lonkav. Täna tulev ukrainlane eesti keelt õppima ei pea, ta saab vene keelega hakkama ja kuigi hingeliselt on ta ehk eestlastega, asub ta siiski venekeelsesse kogukonda. Ukrainlased on ka endiselt väga tugeva sovjetliku mentaliteediga, tulles ühest väga korrumpeerunud riigist.

Paljud eestlased ei pea ukrainlaste tulekut, eriti sõjapõgenikena, mingiks probleemiks. Aga sel on ka julgeolekuline mõõde. Putin on oma sõjaga Ukraina vastu väga pikaks ajaks kahe slaavi rahva suhted ära rikkunud. Nagu öeldud, on meil 300 000 venelast, kellest enamikul on kodakondsus ja kellest väga paljud on Vene patrioodid nii heas kui halvas mõttes, üsna paljud just viimases. See tähendab, et Eesti saab kaks teineteise suhtes vaenulikku kogukonda, mis kõigutab sisepoliitilist olukorda kõvasti.

Slaavi migratsiooni suurenedes oleme ise ka varsti slaavi riik soome-ugri vähemusega, ja kui venelased-ukrainlased omavahel raginal tülli lähevad, on Putinil põhjust siia Luganski-Donetski moodi “omi” vabastama tulla.

Hea näide on Saksamaa, kus on 2,5 miljonit türklast ja pool miljonit kurdi, kes on samuti ajalooliselt vaenus ning ragistavad just teatud tähtpäevadel Saksa linnade tänavatel, lisaks ka türklastest president Erdogani ja opositsioonilise Güleni pooldajad omavahel. Migrandid toovad oma kodumaised tülid ka Eestisse.

Saksamaa on hea näide ka sellest, kuidas Süüria sõjapõgenikud kutsuti varjupaika saama, sest Merkelil olevat ruumi küll, aga praegu ei soovi eriti keegi neist koju naasta.

Tänasel päeval tundub kõik eelpool öeldu justkui Ukraina-vastasusena, aga see pole seda, sest ka teisi südamest abistades ei tohi me iseennast unustada. Kui me unustame teisi võõrustades hoida oma rahvusriiki, oma rahvust, kultuuri ja keelt, avastame ennast ühtäkki võõrastena omal maal.

Ettevaatlikuks peaks meid tegema ka see, et ukrainlaste abistamisega on tegelema asunud ideoloogilised MTÜ-d, nagu Mondo, Pagulasabi ja teised, kes tegelevad migratsiooniga pigem ümberasustamise, mitte abistamise taustapildis.

Ukrainlased on alati Eestisse oodatud ja Ukraina tulevik eestlaste südames. Ainult et meid endid on väga vähe, et lubada 300 000 venelasele lisaks veel ka sadu tuhandeid ukrainlasi koos kasvava vene keele survega. Saage ka meist aru, ukrainlased, kes te ise Ida-Ukraina tänu venestamisele kaotasite.

Jüri Kukk, toimetaja

Tegemist on autori isikliku arvamusega.