Ukraina sõjas on liberaalsel Läänel ja Kremlil ühiseks jooneks ukraina rahvusluse vihkamine

Lääne liberaalidele ja vasakpoolsetele on Ukraina sõda kahtlemata igati ebameeldiv ning üks moment neist on see, et tegu on ukrainlaste rahvusliku vastupanuliikumisega suurvene šovinismile – kõik rahvusmeelne paneb vasakliberaalide peas kohe häirekellad tööle. Ukrainlaste rahvustunne ei meeldi ei Moskvale ega Brüsselile.

Kui Venemaa alustas agressiooni Ukraina vastu, väitis nende propaganda, et ukrainlasi rahvusena polevat olemaski, nad olevat etnilised venelased ning riik ise olevat ka Kiievi-Venemaa alale loodud kunstlik moodustis. Pluss veel “natslikud ukrainlased”, mis kõlab nagu vasakliberaalide jutupunkt rahvusluse kohta. Ukrainlased on vastupidisel arvamusel – nad on rahvus omaenda keele ja kultuuri ning oma riigiga.

Lääne pseudoliberaalid on nüüd hädas – ei saa ju “ukraina natsionalismi” toetada, aga samas peab ju nõustuma, et ukrainlased ei ole venelased, eriti veel nüüd, mil sõjaga seoses on kasvanud ukrainlaste rahvuslik identiteeditunnetus.

Kahtlemata tahaks liberaalne Lääs, et vastupanu oleks riigi ja kodanikukeskne ehk siis Ukraina kodanikud Venemaa vastu – aga sellele ei saa rõhuda, sest ka Krimmi ja Donbassi separatistid olid Ukraina kodanikud, aga ihaldasid Venemaa alla. Vastuhakk Kremlile põhineb ikkagi ukraina rahvuslusel – seejuures tasub meenutada, et Barack Obama valitsedes taheti rahvusmeelne pataljon Azov ameeriklaste poolt “äärmuslikuks” kuulutada.

Pole kahtlustki, et ukrainakeelsed- ja meelsed sõdivad kodumaal, võõrsile läheb suur hulk neid, kelle identiteeditunnetus on nõrgem. Eesti võimupoliitikud, kes lubasid siia massi Ukraina põgenikke, on püstihädas, sest suur osa siiatulnutest on venekeelsed ega räägi ukraina keeles. Kui põgenik on puhtalt venekeelne, siis tähendab see seda, et ta polnud ka kodumaal ukrainakeelses keskkonnas ega saanud rahvuslikku patriotismitunnet – ja ta ei austanud Ukrana riiki sedavõrd palju, et oleks selle rahvus- ja riigikeele selgeks õppinud. Me anname varjupaika mittepatriootidele.

Eesti võimupoliitikud üritavad halva mängu juures head nägu teha. Nii väitis siseminister Lauri Läänemets ühes intervjuus, et Ukrainas olevatki vene keel üldkasutatav ja ukrainlasedki räägivad seda igapäevaelus. Nii see võibki olla, aga kui nad seal riigikeelt selgeks ei õppinud, siis mis alust on uskuda, et nad siin hoopiski võõrama ja raskema eesti keele selgeks õpivad? ja kui nad ei õpi, tähendab venekeelne Ukraina põgenik Eesti venestamist, sest siin hakkab ta suhtlema ainult vene keeles ja suurendab sellega venekeelset keskkonda veelgi.

Kas saab lugeda Lesja Ukrainka luulet, ise tema keelt oskamata ja olemata nii ukraina kultuuriruumis? Kas Eestis saab ikka võtta tõsiselt nende venelaste lojaalsust, kes on siin aastakümneid elanud, kuid pole riigikeelt selgeks õppinud? Nad ei saa olla osake eesti kultuuriruumist, sest nad ei oska lugeda meie kultuuriloomingut originaalkeeles. Eesti riik ei tähenda neile seda, mida ta tähendab eestlastele.

Hiljuti kasutas peaminister Kaja Kallas Riigikogu infotunnis mõistet “venekeelne eestlane” – huvitav, mis imeloomaga on tegu? Eestlase staatuse on saanud, aga eesti keelt ei oska… Kui Kaja Kallas elaks näiteks Dubais, kas ta oleks siis “eestikeelne araablanna”? Vasakliberaalidel meeldib meeletult identiteete ähmastada ja hävitada.

Ukrainas on praegu rahvusliku iseteadvuse tõus, Eestis langus. Kui ukrainlased sõja võidavad ja EL-i astuvad, küll siis neidki õpetatakse rahvusvärve häbenema, homovärve kummardama ja “natsionalismiga” võitlema. Homonduses on nad juba alla andnud, Vene-vastastel rinnetel õnneks mitte.

Uued Uudised