Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ukraina sõjas on mustvalge ainult see, et Vene agressor tuleb tagasi peksta

22.01.2023
Karikatuur Lääne sõjalisest abist Ukrainale.
© UU

Pole kahtlustki, et 99 protsenti eestlastest on Vene agressioonis Ukraina vastu raudpoldina Ukraina poolel. Selle hoiaku tsementeerib kindel tõdemus, et juba ajalooliselt on imperialistlik Venemaa (NSVL) Eesti ja eestlaste põhivaenlane, kes on meilt korra iseseisvuse võtnud ja meid kahel korral küüditanud. Ühelgil eestlasel pole vähimatki põhjust uskuda, et taas Venemaa alla sattudes võiks tema või kogu rahva käsi paremini käima hakata, halvemini hakkab see igal juhul.

Just see arusaam tagab Ukrainale Eesti täieliku toetuse. Kui aga eestlane hakkab Ukraina küsimustes veidi kahtlema (mille peale  tembeldatakse ta “agarate” poolt kohe Kremli agendaks), on selle põhjuseks Ukraina ümber toimuvad protsessid. Ja seal on vastuolusid juba kuhjaga, kusjuures teistmoodi seisukohad pole sugugi tingitud kellegi “venemeelsusest”, vaid pigem elutervest mõtlemisest.

Esimeseks komistuskiviks sai Ukraina toetamise kompromissitu hurraa-patriotism, mis paljusid häiris. Eestlased on väsinud nõukogulikest kampaaniatest, kuid euroliidus on need jätkunud, sealhulgas pandeemia-aegsest vaktsineerimispatriotismist kuni Gorbatšovi “kuiva seadusega” sarnaneva rohepöördeni. Kui sõja alguses hakati inimesi sildistama Ukraina lipu puudumise pärast sotsiaalmeediakontol, mõjus see pigem nii, et Ukrainale küll annetati, aga lipp jäigi üles laadimata. Teine “möödalask” oli suurte Ukraina lippude mõõdutundetu kasutamine – sinikollane lipp on tähtsuselt siiski teine, esikohal on meie trikoloor, paraku kaasnes hurraa-patriotismiga arusaam, et Eesti lipp võib olla, aga Ukraina lipp peab olema.

Suurim vastuolu on tekkinud ukraina sõjapõgenikest. Muidugi on inimlik nad vastu võtta ja majutada ning lasta neil siin sõja lõpp ära oodata – aga just sealt on hakanud üles kerkima pinged, sest tegelikkus ei lähe kokku ei hurraa-patriotismi ega inimlikkusega.

Kõigepealt on Eesti inimesed ära märganud, et päris suur osa põgenikest on venekeelsed ega ole ka “Slava Ukraini” karjujad – juba see läheb kõvasti vastuollu meie endi Ukraina-patriotismiga, sest see pole ju sihtgrupp, kellele me sõjas pöialt hoiame. Eriti kui meenutada, et ukrainlaste suurränne ei alanud ju sõjaga, vaid majandusränne käis täie hooga juba aastaid varem, ning suur osa praegustest tulijatest võivad sõjapaguluse asemel olla majanduspõgenikud, sest sõda annab väljarändele legaalse väljundi.

Kõige suurem mure just eestlastele ongi see, et põgenikke on saabunud laias laastus sada tuhat, kui võtta arvesse kõik sõjaga seotud rändemomendid, ka sisseränne Venemaalt. Aastaga on saabunud kolmandik sellest massist, kes tulid NSV Liidust 50 aastaga. Eestlaste positsioonile oma kodumaal on see igal juhul hukatuslik, eriti kui arvestada, et tulijad on venekeelsest keskkonnast ja siin ootab neid samuti ees venekeelne keskkond.

On alust karta, et see seltskond kodumaale tagasi ei lähe, seda nii nende vene tausta kui ka siia sisseseadmise näitel (ukrainlannad üritavad siin abielluda). Eriti ohtlik aga on see, et Eesti riik ajab täiesti teadlikku nende siiajäämispoliitikat: Reformierakonna ajal on migratsiooniprotsessid vabaks lastud, ukrainlaste siiasaabumine on sisuliselt kontrollimatu, ettevõtjad avaldavad valitsusele survet odavtööjõu sisseveoks ja ka riiklik poliitika on orienteeritud siiasaabujate integreerimisele ja ühiskonna “mitmekesisusele” tulevikus (eestluse hoidmise asemel), nagu teatas kultuuriminister Piret Hartman Riigikogus. Ukraina põgenikud on täiesti Eesti venestumise protsessis sees.

Seega on rahvusmeelsetel eestlastel kümneid põhjusi suhtuda umbusklikult ühte Ukraina sõjaga kaasnevasse nähtusesse, sõjapõgenike saabumisse. Aga neid momente on veel küllaga ja üheks selliseks on Ukraina kaootiline abistamine Lääne poolt, mis paneb kahtlema liberaalide siiruses.

Kui aasta eest hakkas järjekordne vägistav ja rüüstav hord Idast Lääne-Euroopa poole liikuma, sattus sealne heaoluühiskond paanikasse – nad on juba aastakümneid püüdnud seda hordi ära osta, kinni maksta, maha rahustada ja nendega koostööd teha, et too üle Euroopa piiride ei tuleks. Aga barbarid hakkasid ikkagi liikuma ja nüüd Ukraina ainus, kes neid veel kinni hoiab (ehk ka Poola). Just see, et Ukraina on barjääriks, tagab neile Lääne toetuse, ei miski muu, sest sõjaväliselt ei ole korruptiivne (seda väidab Kersti Kaljulaid) Ukraina veel kuidagi Läänele sobilik, et tema eest seista.

Nii toetabki Lääs Ukrainat läbi häda, andes talle vastupidamiseks ehk piisavalt, kuid mitte võiduks, mida tõestab praegune vägikaikavedu tankitarnete ümber, ja varasem hoidumine Ukrainale efektiivsete õhutõrjesüsteemide tarnimisest. Lääs kardab, et kui Ukraina hakkab olukorda valitsema, võib Kreml minna äärmuslike võteteni, sealhulgas tuumarelva kasutamiseni. Seepärast hoitakse Ukraina abistamisega tagasi, mida näitab ka praegune sõnasõda Euroopa juhtivate riikide ja USA vahel tankitarnete pärast.

Euroopa suurriigid hoiduvad Venemaad liiga jõuliselt survestamast ja seega ka Ukrainat võiduni viivalt toetamast. Saksamaa Vene-lembus on ammu teada (selle algatas Putini isiklik sõber Gerhard Schröder) ja jätkab ka praegune kantsler Olaf Scholz. See, kuidas Saksamaa ei taha Ukrainat aidata, hüppab juba lausa näkku. Ülejäänud Euroopa jagab sõjalist abi samuti jaokaupa – ERR-i viimased uudised ütlevad, et ukrainlastel napib juba laskemoona.

Euroopast võib isegi aru saada, sest nad ju rahastavad Ukraina sõdimist ja see on kallis lõbu. Aga Venemaale tuleb seal mistahes hinnaga piir ette panna, muidu tungivad järjekordsed barbarid edasi Euroopasse. Eesti on siin jällegi raskes olukorras: Kaja Kallas üritab “pistrikku” mängida, aga kui väikeriik Venemaa külje all sellega nii silma paistab, ja Lääne-Euroopa järjekordselt Kremli survestamisega tagasi tõmbab, võime me päris hädas olla.

Kõik see näitab, et Lääs ei toeta Ukrainat mitte ainult sellepärast, et Venemaa käitumine on vale ja ohtlik, rohkem muretsetakse oma naha pärast ja Ukraina on vajalik leegionina, mis hoiab uushunne ja -mongoleid tagasi. Mis aga hakkab juhtuma pärast sõda? Ukraina vajab ülesehitamist, aga Lääne poolt ei hakka see mingil juhul omakasupüüdmatult toimuma. Esiteks, väljaspool ukrainlaste vabadusvõitlust on tegu vägagi sovjetliku ja korrumpeerunud riigiga, ja ülesehitusabil tuleb väga silmad peal hoida. Teiseks, sõjast laastatud maa seovad Euroopa liberaalid ja vasakpoolsed kõvasti kinni oma uusväärtuste vikerkaarevärvilise paelaga, Euroopasse pääse tuleb lunastada kooseluseaduse, soovoolavuse ja palju muuga, siis saab ka raha.

Sõda Venemaaga tõstab kõrgele rahvuslikud tunded, aga nendega pole Ukraina Euroopa Liitu sobilik. Tasub meelde tuletada, et USA vaatas juba enne 24. veebruari invasiooni rahvuslikku pataljoni Azov “paremäärmuslikuna” ja selle võttis üles ka Putin, kes süüdistas üht arvestatavamat Ukraina sõjalist jõudu “fašismis”.

Ukraina sõda on Eestile selge ühes asjas – et sellest sõltub meiegi tulevik ja me peame olema Ukrainaga. Kõik muu, mis toimub Ukraina ümber, aga ei ole sugugi nii mustvalge.

Uued Uudised