Kohtasin täna trammis kolme pesuehtsat ukrainlast, ikka päris selliseid, kes ukraina keeles kõnelevad. Ainult et… kaks neist olid täies elujõus noored mehed.
Sel nädalal osalesin ka EKRE fraktsiooni kohtumisel Töötukassa inimestega. Muuhulgas küsis saadik Anti Poolamets, et kas nad ennast töötuteks registreerivatelt ukraina meestelt sõjaväekohusluse kohta ka pärivad. Selgus, et mitte, seda tegevat politsei piiril.
EKRE inimeste varasemad uurimised on näidanud, et ega seda Eestis eriti ei uuritagi, kas ukraina mehemürakad mitte Donbassis rindel ei peaks olema või muidu sõja võitmisele kaasa aitama. Nii antakse desertööridele võimalus ennast välismaal varjata – kuigi Eesti jaoks peaks olema ülitähtis, et Vene sõjamasin Ukrainas puruks tambitakse, seda meie igakülgsel kaasabil.
Ka Eestis on levinud see Lääne vasakliberaalne arusaam, et migrandid on nii õnnetud, et neid ei tohi mingil moel häirida, isegi mitte neilt seadusega nõutavaid dokumente küsida. Lääne-Euroopas on see väga valusasti kätte maksnud, sest ega sõjakoldest ainult head inimesed põgene – sageli põgenevadki ennekõike kaabakad, keda ei piina südametunnistus ega kohusetunne kodumaa ees.
See, kui ukrainlastelt küsitakse sõjaväekohusluse kohta, ei ole ei diskrimineerimine ega ebainimlikkus, sest nende endi kodumaa on kehtestanud meestele kohustuse seda maad kaitsta, ja eestlased peavad Ukrainat selles toetama.
Kui jälgida Ukraina põgenike aitamist Eestis, siis väga palju lähtutakse mitte tolle riigi ja rahva, vaid Eesti huvidest – seda nii ettevõtjatele odavtöötööjõu tekitamises kui Eesti demograafiliste probleemide “lahendamisel” ukrainlaste siiakinnistamisega. Sageli kumab juttudest välja tõdemus, et Eesti on sõjapõgenike kaudu leidnud lahenduse oma tööjõuprobleemidele. Reformierakonna algatatud välismaa seaduse muudatusse kirjutati lausa, et ukrainlastele võib maksta 80% antud sektori keskmisest palgast – ja seda riigis, kus “pakostad” kisendavad diskrimineerimisest, ahistamisest ja soolisest palgalõhest.
Ukrainaga seonduv on algusest peale kuidagi rööbastest välja jooksnud. Kui sõda algas, kiirustasid kõik oma sotsiaalmeediaprofiili Ukraina lipuga kaunistama, aga sageli tehti seda enda, mitte Ukraina pärast, suurimad “patrioodid” algatasid nõiajahi isegi nende vastu, kel lippu päitsis polnud. Paljud inimesed, kes seda žesti ei teinud, põhjendasid seda sellega, et ei taha kampaania korras massiga kaasa minna – asi on selles, mis on su südames, mitte sotsiaalmeedias teistele nägemiseks.
Nüüd näebki seda, kuidas “patrioodid” on vaikselt Ukraina vastu ükskõiksemaks muutunud. Lausa jahmatamapanev aga on uudis BNS-ilt: Vene asulatesse Norra Teravmägedel ei saanud vene kaupu viia, sest neid veeti Vene autodega, mida sanktsioonikord ei luba. “Gruzovikud” jäeti kõrvale ja kaupu hakati vedama Norra autodega ning valitsus on veel uhke pealegi, sest “dialoog Venemaaga on taastatud.” Kedagi ei häiri see, kui variserlik see kõik on.
Sellist jõhkrat kahekeelsust on tohutult. Peaminister Kaja Kallas tõstab oma reitingut välismeediale Ukrainat toetavaid intervjuusid andes, aga samas veab venelasest omanikuga Eesti firma Venemaa poolt Ukrainast varastatud vilja Türki – ja nii välisministeerium kui ka prokuratuur ütlevad, et asi on JOKK.
Ukraina tegelikke toetajaid ei maksa otsida meedia esikaantelt, seal on sõnaseadjad. Neid ei maksa otsida ka poliitikast, kus igal asjal on valimislipik küljes. Ukrainat toetavad peamiselt need, kes aitavad sel riigil ja rahval vaenlast puruks lüüa ja siis võõrsile pagenutel kodumaad üles ehitama naasta. Neid toetajaid polegi eriti palju, enamik on haukuvad koerad, kes ei hammusta.
Jüri Kukk