22.10.2020
Islamisti poolt hukatud õpetaja ärasaatmine Prantsusmaal.
Viimased kuud ja nädalad on näidanud, et islamiterrorism tõuseb Lääne-Euroopas taas teravalt päevakorda.
Värskeim uudis räägib süürlase noarünnakust Saksamaal Dresdenis. Enne seda vapustas kogu Prantsusmaad jõkraimatest jõhkraim kallaletung, kus tšetšeeni noormees raius maha pea õpetajal, kes näitas klassis pilapilte prohvet Muhamedist – seejuures oli tegu ulatusliku ühistööga, alates isadest ja kaasõpilastest, kes näitasid raha eest mõrvarile õpetaja kätte, kuni suletava mošeeni, kes levitas õpetajat hukkamõistvat videot. Veel enne seda toimus rünnak Charlie Hebdo toimetuse lähedal, kus eelmise veresauna kaasosaliste kohtuprotsessi eel taasavaldati kurikuulsaid prohvetipilte.
Vahepeal vaikseks jäänud islamiterrorism on tagasi. Vaikne oli ta ilmselt seetõttu, et Lääne jõustruktuurid on tohutu tööga suutnud suured terroriaktid eos ära hoida. Aga terrorism läheb üle nugade, mõõkade, kurikate ja tulirelvade peale, ründajad on üksikud hundid, kelle radikaliseerumisest pole sageli olnud ühtegi märki – sellist terrorismi on raske ennetada.
Ja mõistagi on poliitkorrektsus see, mis segab oluliselt võitlust terrorismiga – nagu viimane pussitamine Dresdenis näitas, on kurjategijad sageli juba ette teada, aga nende vastu ei saa midagi väga ennetavat teha, sest tõenditeta, lihtsalt ohutunnetusest lähtuvat vahi alla võtmist ei lubaks migrantide õiguste eest võitlev võimas vasakliberaalne leer kunagi.
Islamiterror ei lakka, sest migrandikogukonnad Läänes saavad iga päevaga Vahemerelt lisa juurde, suurtes diasporaades levib kodumaalt pärit mõttelaad, sealhulgas radikaalsed ideed, kiiresti, poliitkorrektsest Lääne ühiskonnast ei pääse liberaalsed õpetussõnad moslemikogukondades võimule, sest imaami sõna on sellest üle. Terrorism hakkab vähenema ehk siis, kui islamism jõuab Lääne ühiskonna demokraatliku ülevõtmiseni (mis juba käib) – siis pole lihtsalt pomme vaja, šariaadi saab ka valimiste kaudu kehtestada.
Prantsusmaa president Emmaanuel Macron on viimasel ajal islamiseparatismi vastu võitlema asunud, sest tema riigis on suured moslemitega asustatud alad juba riigi kontrolli alt väljas (ka Suurbritannias, näiteks Birmingham). Ei maksa arvata, et Macron teeb seda seetõttu, et on hakanud Marine Le Peniga ühtemoodi mõtlema. Ei, ta on lihtsalt aru saanud, et riiki hakatakse üle võtma – ja mis veel tähtsam – ta kardab, et kui ei võitle islamismiga tema, hakkab seda juhtima Le Pen, ja see kajastub valimistel.
Macroni võitlused on seega tingitud vajadusest, lihtsalt tänavatel marssimisest, nagu pärast Charlie Hebdo veresauna, enam ei piisa. Saksamaa aga ei kavatsegi islamismiga tõsiselt tegeleda, siseminister Horst Seehoferi karmide sõnade taga ei saagi midagi olla, kui vasakliberaalne ühiskond teatas suvi otsa, et on valmis oma laagri mahapõletanud Moria migrante vastu võtma, neil pidavat ruumi küll olema.
Moria asukad aga on tuntud veriste kakluste kaudu laagris ja teadliku, saksa inimõigusaktivistide soovitatud laagripõlengu tõttu, mis lubab oletada, et kui neil Saksamaal taskud eurosid täis ei topita, siis vehivad nemadki varsti tänavatel nugadega.
EL kavatseb rändepakti endiselt täie rauaga ellu viia, Lääne-Euroopa ebaturvalistel tänavatel voolab veri, Rootsi eitab endiselt massikuritegevuse võõrpäritolu, Poola ja Ungari rahvad aga saavad uusaastaööl rahulikult tänavatel pidutseda – selline on hetkeseis Euroopas.