Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Ülipüüdlik poliitkorrektsus ehk loomeinimeste selgrootusest

-
05.06.2020
Noortel artistidel tuleks oma selgroog üles leida ja lõpetada probleemide tegemine sellest, mis pole probleem. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Poliitikavaatleja Harri Kingo võtab jutuks uusima moeröögatuse, vabandamise nende ees, kes ei teagi, et neid on solvatud.

“Meie artistid (Elina Born, Daniel Levy Viinalass) on äkki hakanud vabandama. Mille eest? Selle eest, et saates “Su nägu kõlab tuttavalt” kehastasid nad mustanahalisi lauljaid.

Ma ei saa aru, miks selle eest vabandama peab. Kui tuleb järele aimata mustanahalist, siis on täiesti võimatu seda teha, kui esineja ei lase ennast mustanahaliseks grimeerida. Näiteks Daniel Levi Viinalass oleks oma valge naha ja heledate pikkade lehvivate juustega laval täiesti ebausutav mustanahaline. Ilmselt tuleb sellistest jäljendamissaadetest mustanahalised staarid tulevikus üldse välja jätta. Kuid siis oleme teistpidi plindris – nende väljajätmist võib tõlgendada kui nende diskrimineerimist.

Mul pole aimugi, kes küll siin Eestis võis olla see, kes meie esinejate mustanahalisteks grimeerimist nii pahaks pani, et esinejad otsustasid hakata tema ja kõigi mustanahaliste ees äkki vabandama. Teine võimalus on, et meie esinejad näitasid üles isiklikku initsiatiivi ja hakkasid vabandama omast tarkusest, püüdes kuidagi astuda sama jalga maailma napakate poliitkorrektsuse trendidega. Kolmas võimalus on, et neile avaldati survet, aga ma ei tahaks siin laskuda vandenõuteooriatesse.

Ma ei näe midagi solvavat ega vabandamisväärset selles, kui laval jäljendatakse mustanahalist artisti ja selleks ennast mustanahalise artisti sarnaseks grimeeritakse. Küll ütleb see vabandamise fakt mulle, et meie nooremate lauljate põlvkond on täiesti selgrootu, sest ma näen selles sammus ehedat pugemist ja silmakirjalikkust.

Kuid jah, kahjuks pole see esimene kord meie lauljatel oma maailmavaatestust demonstreerida. Mul on selgelt meeles, millise õhinaga parodeeriti ja muudeti päevapoliitiliseks pilaks paljudele eestlastele lausa püha laul “Ei ole üksi ükski maa,” millest algas meie taasiseseisvumise protsess. Või kuidas mindi ja esineti nn. tühisüdamete kontserdil Laululava juures. On olnud loomeinimeste teisigi poliitilisi avaldusi, mida isegi meenutada on häbi.

Kunagi olid loomeinimesed rahva iidolid, eeskujud, meie tõeline eliit, kelle järele joonduti. Tänaseks on neist saanud kas lihtsalt selgrootud inimesed või siis aktiivsed liberaalsuse propagandistid. Kuidas nad seda tehes oma südametunnistusega kompromissi on saanud teha, ma ei kujuta seda ette.”