Ülo Palmet: meil on jäänud väga vähe aega, et meelt parandada

Meil pole enam aega Kalevipoja naasmist oodata, vaid me peame ise tegutsema, sest eurosortsid on juba kibedalt ametis.

Meie kaasautori Ülo Palmeti üleskutsed on Uutes Uudistes juba tavapäraseks saanud, aga enne valimisi on vaja ikka ja jälle üle korrata seda, mida üks elu näinud mees südamest räägib.

“Elame käesoleval ajal moodsas postmodernistlikus tõejärgses maailmas, kus tõde langeb ja vale tõuseb. Oleme suubunud ajajärku, kus isegi Paavst ei julge ennast kristlaseks nimetada. Orwelli maailma keskmeks on saanud EGO. Inimesed kardavad tõe väljaütlemise pärast silte külge saada.

Mesimagusate valedega letargilisse unne suigutatud Eesti rahvas ei adu, et tema kohale on taas tõusnud ähvardav Damoklese mõõk. Pandora laegas on avanemas ja kurjus sealt väljumas. Kurjuse kehastus – mürgiste kombitsatega hüdra – on hakanud meie rahvusriiki ka seestpoolt õõnestama. Meie rahva ette on taas tõusnud küsimus: – „Kas olla, või mitte olla“.

Rein Taagepera on öelnud eestlaste kohta prohvetlikud sõnad: – „See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjutud. Meil on väga vähe aega järele jäänud, et meelt parandada“.

Eestlased on hakanud ise oma riiki seestpoolt hävitama. Eesti keel, ilma milleta pole meie rahvusriiki, on suures ohus. Aga eesti keele hääbumises oleme süüdi peaasjalikult ju meie ise. Vene okupatsiooni-aastatel püüdsid eestlased oma keelt ja kultuuri säilitada, nüüd lammutavad seda aga hoolega.

Näiteks – miks laulavad meie noored oma kodumaal oma rahvale võõras keeles? Miks panevad eesti vanemad oma lastele võõrapäraseid nimesid? Miks peab meie kõrgharidus minema üle inglise keelele?

Kui venelastest noored näevad, et kõrgkoolid on inglisekeelsed, miks peaksid nad siis veel eesti keele selgeks saama? Miks eesti firmadele, mis ei ole rahvusvahelised, on pandud võõrkeelsed nimed? See peaks ju huvi pakkuma ka Eesti Keeleinspektsioonile. Ida-Virumaal on kohti, kus eestlastest vähemus ei saa riigikeeles enam oma asju ajada. Kui meie ise ei pea lugu oma keelest, siis kuidas me saame nõuda, et ka teised meie keelt austaksid?

Euroopalike väärtuste nimel surutakse meile peale radikaliseerunud neomarksistlikku äärmusluse ideoloogiliste nõmeduste omaksvõtmist. Ja kõige õõvastavam on see, et seda perversset ideoloogiat toetavad ka meie riigi valitsuses olevad parteid.

Kogu inimtegevus ja eksistents on ainult niikaua võimalik, kuni ta on kooskõlas looduses valitsevate loodusseadustega. Vastuollu minek loodusseadustega ootab inimkonda häving ja hukk.

Meie metsi ja maid müüakse piiramatult välismaalastele. Siin võiksime meenutada ühe vana indiaani pealiku ütlust: – „Alles siis, kui viimane puu on langetatud. Alles siis, kui viimane jõgi on reostatud. Alles siis, kui viimane kala on püütud -, avastate te, et raha ei kõlbagi süüa“.

Meie valitsuse toel ühines Eesti ÜRO rändeleppega. Aga rahva käest ei küsinud keegi, kas ka rahvas seda lepet toetab. Üks kolmandik rahvast on meil praegugi sisserändajad, keda me siiani piisavalt integreerida pole suutnud.

Märtsis on meil rahvasaadikute valimised Riigikokku. Toetame siis neid rahvasaadikute kanditaate, kes mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes Eesti rahvusriigi üllaste ideede eest seisavad.”

Kommentaarid