Ülo Palmet: oma rahva salgajad ja juunikommunistid proovivad ka järgmistel valimistel võimuni jõuda

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Ülo Palmet on Eesti mees, kes soovib, et riik püsiks ka edaspidi rahvusriigina.

Kaasautor Ülo Palmet soovib edasi anda mõningad mõtted eelseisvatest parlamendivalimistest, kutsudes toetama rahvusmeelseid jõude, kes ei vaata lömitavalt ei Ida ega Lääne poole.

“Selle aasta 3. märtsil toimuvad järjekordsed rahvasaadikute valimised Eesti Vabariigi parlamenti. Selleks, et säilitada pikkadeks aastateks meile kättevõidetud demokraatiat ja iseolemist, peaksime valima riigikokku oma parimad pojad ja tütred. Seoses valimistega tahan inimesi teavitada mõningatest ohtudest, mis minu äranägemise järgi ohustavad meie iseolemist ja demokraatlikku riigikorda.

Käesoleval ajal on meie rahvusriigi kohale taas tõusnud murepilved. Läänest surutakse meile vahendeid valimata peale euroopalike väärtuste nime all radikaliseerunud neomarksistlikku ideoloogiat, idast aga šovinistlikku venestamispoliitikat. Kuna ma olen oma nooruse veetnud enda identiteedist lugupidava Vene rahva keskel, siis olen tuttav vene inimeste hingeeluga ja tahaksin jagada oma nägemust ka lugejatega.

Meie suurel idanaabril, kellega me rahus ja üksteisemõistmises püüame kõrvuti elada ja kes meid on allutanud ja korduvalt allutada püüdnud, ning kelle haardest me välja rabeleda oleme suutnud, on õigusest ja õiglusest omamoodi arusaamised, mis lähevad kardinaalselt lahku läänepoolsete Euroopa riikide poolt aktsepteeritud arusaamadest.

Vene ja teiste idaslaavi rahvaste arusaamad õigusest ja õiglusest on pärit ortodoksi kirikust ja seega otsapidi kunagisest Bütsantsi keisririigist. Seal oli keiser kiriku pea ja tema ütles, mis on õige ja mis on õiglane. Temaga mittenõustumine võis letaalselt lõppeda. Slaavlaste maailmapilti on selline õigluse tõlgendamine jäänud siiani püsima, sellega seondub neile iseloomulik messianistlik suhtumine oma nõrgematesse naaberrahvastesse – Vene rahvas olevat kutsutud kõrgemalt poolt maailma kurjusest ära päästma ja rumalate väikeste naaberrahvaste üle valitsema.

Ainult et hea tsaari asemel on nüüd president. Nad ei saa sellest isegi siis üle, kui on elanud mitmendat põlve koos teisi demokraatlike väärtusi hindava rahva hulgas. Eriti tugev on see messianism muulaste hulgas, kes elavad impeeriumi haardest vabanenud vabariikide põlisrahva hulgas. Neile pole tihti meeltmööda ei Eesti riik ega nendega kõrvuti elav põlisrahvas. Meile võidakse öelda, et ka Venemaal puhuvad demokraatlikud tuuled, kuid see, kuidas käitutakse seal teisitimõtlejatega – Nemtsovi mõrv, pikaldane kurnamissõda Ukrainas, Krimmi annekteerimine ja Moldova probleemid näitavad, et meie idanaabri laienemispüüdlused pole kuhugi kadunud.

Sajandite kestel toimunud bütsantslikud arusaamad on visad taanduma, ikka nostalgitsetakse kadumaläinud impeeriumi järele. Eestis on olnud ka teisi vallutajaid ja valitsejaid, aga oma julmuses kohaliku rahva vastu pole suutnud neist keegi idanaabriga võistelda. Vene valitsejad on oma julmusega tekitanud nii oma kui ka oma naaberrahvastele korvamatuid kannatusi.

Kremlil on alati olnud nii- või teistsugused stsenaariumid naabermaades endale sobilike valitsuste võimule upitamiseks. Ei maksa ka unustada, kui palju oli meil 50 okupatsiooniaasta jooksul eestlaste hulgas tekkinud tõsimeelseid kommunistliku maailmavaatega inimesi. Nad olid komsomolis, parteis ja julgeolekuorganites. Nende kenasti mugandunud elu oli paigas kuni Eesti Vabariigi taasloomiseni. Mõned nendest võivad ka praegu olla rahulolematud ja tegutseda Eesti rahvusriigi vastu.

Valdav osa eestlastest astus parteisse aga siiski selleks, et neil oleks olnud võimalik tolleaegsetes Nõukogude Eesti Vabariigi viljastavates tingimustes eestluse eest võidelda. Nad ei olnud ideelised parteijüngrid. Nad olid Eesti patrioodid.

Tahtmatult meenuvad mulle 1940. aastal Eesti Vabariigi kukutamisele kaasaaidanud tõsimeelsed nn. juunikommunistid, kes uskusid, et Stalini päikese all Eesti riik jätkub ja puhkeb õitsele. Ütleme, et see oli utoopia, aga kummaline küll, see võib Eestis uuesti korduda – ikka pole ajaloost õpitud! Simmid ja Metsavased olid minevikus, on ka praegu ning jagub neid ka tulevikku. Meil võib olla nii ida kui ka lääne poole koogutajaid ja oma rahva salgajaid. Oleme siiani olnud sitke rahvas, keda on mitmeid kordi alla neelatud, kuid ära seedida pole siiski suudetud.

Võtame kõik osa 3. märtsil toimuvatest parlamendivalimistest. Anname oma hääled nendele Riigikogu saadikukandidaatidele, kes toetavad meie rahvusriigi järjepidevust, eesti keelt, kultuuri, igavikulistel loomuseadustel põhinevaid objektiivseid elementaarseid väärtusi ja tõdesid, – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Ma arvan, et kodanikel, kes pole valimas käinud, peaks peale valimisi olema kadunud moraalne õigus oma riiki ja valitsust kritiseerida, sest saadikuid Riigikogusse on valinud teised. Riik – see oleme ju meie ise! Riiki ilma rahvata pole olemas.”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused