Urmas Espenberg: 2018 rahvuskonservatiivide tõusu ja rahvast võõrandunud liberaalsotsidest eliidi allakäigu aasta

Urmas Espenberg

Olen poliitikanõuniku ja -vaatlejana teinud aastakokkuvõtteid juba alates 2015. Kui aastad 2015-2016 olid pigem ettevalimistus poliitilise paradigma muutumiseks vasakliberaalselt rahvuskonservatiivseks, siis 2018 kinnistus nimetatud muutus rahva teadvuses ja erakondade reitingutes.

Selline seis annab vägagi head võimalused 2019 aasta valimistel, et pöörata asjad ka praktiliseks pöördeks ning minna üle vasaktsentristlikult populismilt, autorollotamiselt, maksudega kägistamiselt, skeemitamiselt, alaliselt rahvale luiskamiselt ja tõe varjamiselt väärtsupõhise, avaliku ning ausa poliitika juurde.

Vana poliitiline eliit püüab küll veel kuidagi sadulas püsida, kuigi valitsuse lagunemise oht on olnud pidevalt õhus ja see on seisnud koos ainult tänu 2019 aasta “jaga ja valitse” riigieelarvele. Kuid rahva üldine sümpaatia kaldub aina enam rahvuslikemate ja konservatiivsemate jõudude kasuks, mida näitavad ka reitingud (eriti veebipõhised, kus vastaja ei kohtu intervjueerijaga otse ja on vastustes vabam).

Kuigi Keskerakond on endiselt kõikide uuringute tipus, pole vahe teiste erakondade ees suur. Tõsiseid probleeme on tegelikult ka tsentristlikus leeris, ehkki see väljapoole paista ei pruugi. Ratase joviaalne semutsemine ja “rahvamehelik” käitumismaneer, populistlikud maksuraha loopimised kõikjale ning kõigile, et valijaid “moosida” on suutnud järsu languse ära hoida, valitsust koos hoida ja rahustada ennast “kindla valimisvõidu” oreooliga. Tegelikult pole asi üldse nii roosiline. Käärimine jätkub vanas Savisaare tiivas ning venemeelne Toomi-Kõlvarti tiib ei ole Jüri ülima truualamlikkusega Brüsseli suunal rahul. Veel  päästab eestlastele ühe jutu ja venelastele teise jutu veeretamise vana taktika, kuid kui kauaks? Rahvuskonservatiivid käivad samuti palju inimestega tänavatel, turgudel, jne. kohtumas ning toimub infovahetus, mida ei saa kontrollida KE meediaga. “Tasuta ühistransport”, mis tuleb millegi muu arvelt suudab nii mõnegi muserdatud maaelaniku rõõmsamaks muuta, kuid jällegi pole Keskerakond siin ainus, kes seda toetab (EKREgi arvab, et see on atraktiivne asi, mida võiks jätkata). Keskerakonna põhilise valijaskonna, tavaliste vene emakeelega inimestega kohtudes, on kuulda muret ja kriitikat Ratas-Simson-Repsi meeskonna homolembuse ning pagulasarmastuse teemadel. Need inimesed on pettunud väärtushinnangute järsus muutuses ja otsivad pigem uut alternatiivi.

Reformierakonnal on probleeme palju. Leerideks jagunemine, siseheitlused, uus Eesti olusid kehvasti tundev (loe pimeduses kobav) liider, äraleierdatud teemad ja jutud Eesti “kuldsest tulevikust” kõmisevad kui tühjad tünnid ja see peegeldub ka populaarsuse järsus languses. Paradoksaalsel kombel rõhutab seda ka tuntud koomiku palkamine oma valimisreklaami.

Veel kehvemini on käinud sotside käsi. Nemad on sattunud tõsise põlu alla. Lõplikult tegid aga sotsid end täis labase poliitprovokatsiooniga rändevastasel miitingul Toompeal, mida näitab ka reitingu kukkumine valimiskünnise lähedale. Jutud kõikide paremast elust “helgest tulevikust” sotsiaaldemokraatide juhtimisel ei päde, sest sotsialism ei ole enam popp ehk on tegelikult täitsa out. Ajalugu on korduvalt tõestanud, sotsid toovad õiglase ja parema tuleviku asemel majja häda ja viletsuse, rahva olukord šampanjaklaase kõlistavaid ja mööda maailma reisivaid härrassotse/daame tegelikult ei huvita. “Igaüks loeb!” ei tähenda sisuliselt muud, kui me peaksime aktsepteerima homoabielusid ja muid veidrusi, massilist rahvastiku väljavahetamist, vene keele domineerimist, mis kõik kuulutavad Eesti kadu. Isegi venelasest Eesti patrioot Ivan Makarov on öelnud, et ilma eestlasteta pole Eestil mõtet. Ja rahvaski on sellest aru saanud. Kas poleks mitte aeg lõplikult asjad kokku pakkida ja ajaloo prügikasti kolida? Kuid eliidil on siin varuks veel teatud poliitehnoloogilised nipid ja nõksud. Sotside nurisünnitis Eesti 200.

Süvariigi uuel projektil Eesti 200 ei tahaks üldse pikemalt peatudagi, kui mitte peavoolumeedias laialt ruumi saav marginaalne seltskond jõudsalt protsente ei kasvataks. Siit joonistubki välja sotside omapärane pooldumis- ja päästeoperatsioon, et kui kumbki saaks valimistel 7%- 8% hääli, siis kahe peale kokku on see ikkagi arvestatv 14-15 kohta riigikogus kellega kiustaus koalitseeruda täiesti olemas. Igal juhul lapsekärurünnak ja rände pooldamine räägivad iseenda eest. Selge vasakleer, kuigi paari segasevõitu pika visiooniga võidakse segi ajada ka nii mõnegi parempoolse ilmavaatega inimese pea.

Peavoolumeedia on valesti defineerinud (kas rumalusest, tahmatusest või meelega on iseküsimus) nii selle aasta kui ka eelseisvate valimiste põhiteema, milleks ei ole enam traditsioonile vene kaart või KE ja RE igavene vastandumine, vaid toimub hoopis suurem ja olulisem konflikt. Terve mõistus versus hulluksminek, rahvuslus versus globalism, iseotsustamine vs provintslus, Eesti kestmine või lakkamine rahvusriigina. EKRE versus poliitkartell ehk küsimus kas Eesti jääb üldse edaspidi püsima või ei. Tundub, et seda püüab ignoreerida nii peavoolu poliitika kui ka meedia, kuid omati lööb see siin-seal analüüsides (Saarts, Mölder) läbi. Ja nii ongi ka igas peavooluerakonnas ääri-veeri hakatud samuti rääkima Eesti asja eest seismise vajadusest. Kuid kas see ei toimu mitte liiga hilja ja silmakirjalikult, sest õige aeg tegudeks on mööda lastud ja räägitakse rohkem jutu ja pooside pärast.

Kas selle valguses võiks ja saaks mõningates asjades ning teatud juhtudel toetuda Isamaale jääb vägagi problemaatiliseks, sest ikka ja jälle on see nö isamaaline erakond viimasel hetkel alt ära hüpanud ning populistlik-sotsialistlikus valitsuses edasi tiksunud.

Ennustamine tänamatu asi, aga ühte võib lubada – tuleb põnev lahing ja igas mõttes otsustav poliitika aasta 2019 ja seda nii Eesti kui Euroopa jaoks. Lõppkokkuvõttes võidab see, kes suudab enda taha mobiliseerida valijate südamed ja selle kaudu ka nende hääled. Muutus on teel!

Kommentaarid