Urmas Espenberg: Euroopa Ühendriikide loosungist ja Brexitist

Arvamus,
- Updated
©UU
Urmas Espenberg

Tihti vaieldakse selle üle, mis ühendab endist Nõukogude Liitu ja praegust Euroopa Liitu? Kui sellist asja oleks küsitud veel 15 aastat tagasi olnuks paljude kindel vastus: mitte miski! Tõepoolest, kuid mida aeg edasi, seda enam ei või me neis asjus enam nii kindlad olla.

Föderalism ja tsentraalsete otsustusmehhanismidega Euroopa Liit kompavad piire ja nõuavad hiiglaslikule föderaalriigile eluõigust. Euroopa Komisjon on kahmanud endale ülisuure otsustusõiguse sadade miljonite inimeste saatuse üle. Euroopa Liidu õigus on ülemuslik rahvusriikide õiguse ees ja see määrab, mida keegi tohib ja ei tohi teha. Keskvõim on võõrandunud ja kauge, ometi otsustab ta sinu eest paljud igapäevaelu asjad. Nii mõnedki poliitikud on kuulutanud rahvusluse ja rahvusriigid minevikuigandeiks, millele pole tänases globaalses maailmas enam kohta.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Rahvuslikud jõud liikmesriikides ja nende fraktsioon europarlamendis „Identiteet ja Demokraatia“  on globalistide poolt tõrjutud ja põlatud, tähtsatest ametitest ilmajäetud ja otsustamise juurest välja surutud. Vaid mõnedes liikmesriikides on rahvuslikud jõud võimul (Višegradi riigid ja ka Eesti), enamikes paraku mitte. Kuid kindlasti see nii ei jää. Õnneks on rahvuskonservatiivid olemas igas riigis ja nende populaarsus aina kasvab.

Kas mitmete ajaloouurijate poolt saksa agendiks peetud Vladimir Uljanov Lenini poolt ühes 1915 aasta samanimelises artiklis poetatud Euroopa Ühendriikide loosung pole mitte ometi juba realiseerunud ning sõna-sõnalt ellu viidud tänase Euroopa Liidu näitel? Tookord ajendas ideed tagant sõjaline häda, täpsemalt Esimene maailmasõda, kus Euroopa riigid olid parasjagu tülli pööranud ning purulesid nagu marukoerad oma mõjusfääride pärast. Sama häda kordus paarikümne aasta pärast uuesti, kui Versaille rahulepinguga alandatud Saksamaa tahtis kätte maksta ning olla Euroopa isand ja koguni maailma naba.

Kuid kas ka tänapäeval oleks peamiseks liitu siduvaks põhjuseks omavaheline sõjaoht?  Pigem mitte, sest sõjaline oht ähvaradab nüüd pigem väljastpoolt ning ka kondinendi nn veretu vallutamine islami ja kolmanda maailma poolt on samuti aktuaalne. Välisohust rääkides tuleb silmas pidada eeskätt Putini Venemaad ja ka tema gaasirelva, aga seda ohtu tunnetavad enam Ida-Euroopa totalitarismi karmi kooli läbinud. Läänes valitseb Venemaa suunal arusaadavatel põhjustel mõningane lapsemeelne muretus ning sõjaoht pole nende jaoks küll mingi suur põhjus, et Euroopa Liitu koos hoida. Pigem on selleks impeeriumiihalus ja soov dikteerida väiksematele liikmesriikidele oma tahet.

Räägitakse, et kahte sarnast asja pole olemas ja pommgi ei kipu kaks korda ühte-samasse auku kukkuma. Juba vana-kreeka filosoof Herakleitoski on öelnud, et ei ole võimalik kaks korda astuda ühte ja samasse jõkke, sest kõik voolab, kõik muutub.

Erinevusi on, ja need on tükati kolossaalsed, võtame kasvõi elanikkonna heaolu ja arengut puuduvad aspektid, vaba liikumise, jne. Need on tõepoolest, nõukogude ajast hästi mäletatud tühjade poelettidega võrreldamatud, teenustest rääkimata. Kuid isegi juhul, kui ennast kolonialismist paksukssöönud ja usina protestantliku eetika varal üles töötanud Lääne-Euroopa elab oma hiilgeajal, ei kesta see igavesti. Juba ongi tubli osa rikkusest kolmandate riikide sissetulijatele laiali jagatud ning uus kliimaneutraalsusdoktriin ähvardab majandusele tugevaid tagasilööke anda. Türgi abistamine migratsioonivalli kinnihoidmisel ja kulutused Ukraina integreerimisele on ülisuured isegi EL jaoks, ja ega needki pruugi pidada.

Kuid on ka ootamatult palju sarnasusi. Ja vaatame neid nüüd hoolega. Üks läbiv joon on kindlasti ettevõtmiste pompöössus ja mastaap – et kui, siis ikka suurelt ja uhkelt, üle terve kontinendi. Kusjuures, see kõik peab eeskätt näima suur, mitte et ka asjad tegelikult nii on.

Teatud pokasuha ja suurusehullustus, mis omane venelastele, on ju mõistetav ja neile NSV Liidu tüüpi üks kuuendik planeedist mudel ilmselt sobis. Nutavad nad seda ju praegugi taga ja maailmariigi taasehitamine käib uue hooga. Aga Euroopa? Imperialistlikest riikidest nagu Prantsusmaa või Saksamaa võib veel aru saada, nad vähemasti olid kunagi maailmariigid, kuid rida armsaid väikeseid Ida- ja Kesk-Euroopa riike – Sloveenia, Tšehhi, Slovakkia, Balti riigid. Kas ka neid on nakatunud tahtmine „suur olla“ või vähemasti „suur näida“? Pigem mitte, nad tahavad lihtsalt olla ja rahvusriikidena kesta ning oma kultuuri edasi kanda..

Kui meenutada Nõukogude Liitu, kes viie aastaga lubas viia läbi kogu maa elektrifitseerimise, ja järgmise viie aastaga kodumaise rasketööstuse rajamise (kergetööstus mõistagi seetõttu kannatas ja jäigi lõpuni kiratsema), siis EL tahab jõuda 30 aastaga süsinikuneutraalseks majanduseks – ambitsioon missugune. Ja kui ei tule välja mis siis, vähemalt üritati ja tehti. Muidugi mis tagajärjed sellisel voluntarismil on, näeme juba õige pea. Üks iseloomulik näide oli Brežnevi toitlusprogramm, mis nägi ette Kasahstani viljatute uudismaade muutmise õitsvaks viljaaidaks ning mõistagi äpardus. Toiduletid olid ja jäid lõpuni tühjaks!

Teine sarnasus on see, et kõik seadused, direktiivid ja korraldused tulevad ühest kohast, vanasti Moskvast, nüüd Brüsselist. Hiiglaslik tsentraliseeritud bürokraatiamasin sülitab välja peamiselt keelava iseloomuga sõnumeid. Ka Nõukogude ajal olid keelatud enamus asju ja väga vähe mis lubatud. Mõistagi sõltus ja sõltub ka nüüd palju kohalike bürokraatide tahtest ja võimalustest neist asjust mööda hiilida. Eestlastele paraku näib olevat sisse juurdunud komme täita ka halbu ning ebaõiglasi seadusi kuulekalt saksa täpsusega. Õnneks ei ole see enam niiväga omane viimasele Ratase valitsusele, kus tooni annavad oma peaga mõtlevad rahvuskonservatiivid.

Lisaks tundub, et nii ideoloogiarindel kui ka seadusandluses armastab EL käia lausa „õndsa“ Nõukogude Liidu sussides. Kõike tehakse kampaania korras ja suuremastaabiliselt. Kui nõukogulaste peateemaks olid viisaastakud, hoogtöö ja heaoluühiskonna ehitamine, siis euroimpeeriumil, kuhu ka meie olude sunnil kuulume, et mitte idanaabri mõjutsooni jääda, on omad kampaaniad, omad käsud ja keelud. Homoabielud, võltstolerantsus, arengumaade inimeste massiline toomine oma koduriikidesse, jne. Ja uue teemana muidugi kliimakriis ja sellega võitlemine. Ühesõnaga maailma parandamine selmet koduste asjade kordategemine. Ja muidugi tsensuur neile, kes teisiti arvavad. Sõna EL-us ei ole kaugeltki vaba.

Brittidele igal juhul sellest jamast piisas ja karikas sai täis. Nad jõudisid tõdemuseni, et tuleb seltskonnast lahkuda. Ja see fakt räägib juba iseenda eest. Ka Poola ja Hispaania on deklareenid võimalikku lahkumist. NSV Liidust lahkumine oli tehtud võimatuks. Ega ka euroliidust lahkumine ja näiline demokraatia polnud Suurbritannia näitel lihtne.

Märgiline, et NSV Liit loodi ja lagunes just vahetult pärast jõule (loodi 30.dets. 1922, lagunes 26. dets. 1991). Näib et impeeriumidele ei ole antud väga pikka iga, mõnele enam, mõnele vähem. Impeeriumide hajuvuse entroopia lööb nad varem või hiljem lõhki, nende edasine kooshoidmine aga käib üle jõu. Kas poleks siis targem jääda vanade ja heade rahvusriikide manu, mida täiendab ühine konfõderatsioon ja koostöö ühiste probleemide ja vaenlastega.

Hetkel on Euroopa Liit nagu hambutu vanur, kes kardab kõiki ja kõike ning suurte järeleandmiste hinnaga muretseb vaid „maailma“ pärast. Seni kui Euroopa Liit ei hakka seisma eeskätt oma liikmete ja rahvaste huvide eest, vaid võõraste huvide eest, seda kiiremini kokku ta vajub. Kõigile võõrastele meeldida püüdmine aga meenutab pigem rahakoguvat prostituuti, kelle tervise muu maailm oma pidevate jõhkrate külaskäikudega lõpuks hävitab.

One commentOn Urmas Espenberg: Euroopa Ühendriikide loosungist ja Brexitist

  • Avatar

    NSVLis kommunistlik režiim TAKISTAS arengut, ning seetõttu ka Lääne-Euroopa läks kiirel sammul eest ära arengus.
    eurosovetiliidu režiim KAHJUSTAB arengut, põhjustades taand-arengu. Suurem osa reegleid on ju kärpima sundimised või lollused, mis kahjustavad.

    Kui nii edasi jätkub EUs siis näeme varsti kahte asja: rikast kommunismivaba venemaad, ning laostunud allakäinud euroopat. Tingimused on selleks kõik sihilikult sisse seatud.

    Venemaal pole enam praadivat kommunismi aega ja areneb! Samal ajal kui EU oma reeglistike ja direktiividega jätkab, siis näeme varsti suurt vaest laostunud ja kriisides ning kodusõdades Euroopat. (Mis pruugibki olla EU tegelik kavatsus — nõrgestada riikide majandust et siis riikidele saaks maailmapankurid käpa peale panna, nõudes raha vastu tingimusi ja seadusi).

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused