14.01.2021
Urmas Espenberg.
EKRE saadik riigikogus Urmas Espenberg kirjutab oma arvamusloos, et ühiskondades on pöördelisi momente esile kutsunud eeskätt revolutsioonid ja sõjad, mitte rahulik evolutsiooniline areng. Euroopa on aga nüüd juba üsna kaua arenenud rahu viljastavates tingimustes. Paratamatult võtavad maad teatud üksluisus ning isegi paigalseis. Nagu Pipi otsis raamatus spunki, otsib Euroopagi endale palavikuliselt uut teed või veel parem uut vaenlast. Kuna sõjad mõjuvad tänapäeval liiga ruineerivalt, siis on kahanevatest valikutest uute kuumade teemadena sõelale jäänud tagasihoidlikumad võitlused nagu võitlus vihakõne vastu või siis kliimaneutraalsuse eest. Ikkagi dialektika, kuigi väga primitiivne.
Inimtekkelist kliimamuutust esitatakse kui teaduslikku fakti, seega sobib see tees hästi uue võitluse narratiiviks. Targad turundajad lõid kiiresti lapsikooni Thunbergi ja koolilapsed üle Euroopa hea ettekäände koolist puudumiseks. Kuna maakeral elav ja loodusvarasid tarbiv inimeste hulk on plahvatuslikult kasvanud, siis on loogiline järeldada ja uskuda, et negatiivne mõju loodusele on olemas. Tõepoolest, kui poleks inimetegevust, siis ei hulbiks meres plasti ja jõgedes voolaks puhtam vesi.
Kuid kas maakera temperatuuri tõus sõltub ainult inimtegevusest? Just siin seisukohad hargnevadki. On inimesi, kes usuvad enda võimesse kliimat mõjutada. Neid on alati olemas olnud ning mõnikord on neid saatnud ka edu. Varasematest näidetest võib tuua Pärsia 4nda kuninga Xerxese, kelle 483 e.kr. ettevõetud sõjakäik takerdus kui tormituuled lõhkusid silla üle Hellespontose väina. Xerxes käskis seepeale väina kolmsada korda piitsutada ja heita vette jalarauad. Järgmine katse väina ületada juba õnnestus. Mongolitel siiski nii hästi ei läinud. Taifuuni tõttu luhtunud vallutuskäik Jaapanise (kogu laevastik koos armeega läks põhja) oli sedavõrd fataalne, et uut enam ette võtta ei suudetud, ja ookeani nüpeldada ka keegi ei proovinud.
Kuna idee, et kui inimene suutis kliima soojaks ajada, siis suudab ta selle ka taas maha jahutada, kuulub pigem otsekui uue religiooni valdkonda, siis ei hakkaks selle teema üle vaidlema. Usku puudutavates diskussioonides pole numbritel või argumentidel tavaliselt kohta ja võitjaid samuti.
Konsultatsioonifirma McKinsey on teinud analüüsi, mille kohaselt on Euroopa kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik investeerida järgneva 30 aasta jooksul 28 triljonit eurot ehk jämedalt 1 triljon aastas. Üks triljon on tuhat miljardit ehk miljon miljonit. Ja nii igal aastal.
Samuti ütleb analüüs, et näiteks tööstuses puudub sellistel investeeringutel majanduslik mõttekus 95% juhtudest, hoonete renoveerimisel 85% juhtudest jne. Jõutakse järeldusele, et selliste investeeringute elluviimiseks tuleb jõuliselt sekkuda, et muuta sellised investeeringud äriliselt kasulikuks ja atraktiivseks. Uuring samuti jõuab järeldusele, et töökohti tuleb juurde ning elamiskulud üldjuhul vähenevad (välja arvatud toit ja reisimine).
Majandusinimesed esitavad sellel kohal lihtsa küsimuse – kuidas on see võimalik? Pakutakse nelja levinumat stsenaariumi. Esiteks, selle maksab tarbijana ja maksumaksjana kinni Euroopa elanikkond, mis oleks ju tegelikult õiglane kuna ollakse ise valinud endale valitsejad, kes sellise tee valinud. Teiseks, investoritele lubatakse tootlust aga hiljem varad natsionaliseeritakse, tõenäoliselt realistlik plaan B sotsialistliku maailmaatega inimeste jaoks. Kolmandaks ja see on kõige lihtsam, et raha trükitakse aina juurde. Igal aastal umbes triljon eurot. Neljandaks raha muudkui laenatakse juurde, aga ei maksta kunagi tagasi. Kaks viimast stsenaariumit toovad muidugi kaasa hüperinflatsiooni, panganduse ja inseteerimise lakkamise ja võimalik, et ka elu kokkuvarisemise, kuid elame-näeme, esialgu tundub, et kasutatakse paralleelselt kõiki nelja, kuid lõputult pole see võimalik. Euroopa maksumaksja peaks seega tegema vägagi raske valiku – kas päästa maailm kuumakriisist või loobuda pensionide kogumisest?
Stsenaariumi B pooldajatele meenutaksin ühte kunagi äpardunud suurprojekti. Nõukogudeaegne toitlusprogramm ja plaan üles künda kogu Kasahstani näljastepp. Tegelikkuses toidupuudus jätkus, lisaks sai Nõukogude Liit enne otsa kui uudismaa suudeti üles künda, kuigi põlluviljakus õnnestus isegi näljastepis tõsta 8 tsentnerilt hektari kohta lausa 12-le. Kuid kas see kõik tasus ikka vaeva?