Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Urmas Espenberg: liberaalide valimislubadused kumisevad nagu tühjad tünnid

-
13.01.2019
Urmas Espenberg
© EKRE

Laupäeval 12. jaanuaril avaldasid oma valimisprogrammid rahvuskonservatiivide (EKRE) peavastased saabuvatel riigikogu valimistel, üdini brüsselitruu Reformierkond ja vaheldumisi brüsseli-moskvatruu Keskerakond.

Ei hakka siinkohal laskuma programmide üksikasjalisse sisusse, sest igaüks kel soovi saab nendega ise tutvuda. Üritan markeerida vaid peamised kontrastid, mis mõjutavad enim valimisvõitlust.

Koos europarlamendi Alde fraktsioonis istuvad ning aastaid Eestit-Tallinnat-Ida Virumaad juhtinud liberaal-tsentristlikud erakonnad üritavad taaskord etendada spektaaklit “kahe suure jõu” vastandumisest. Ometi ei tule vaatemäng seekord hästi välja, kuna alati tagataskus olnud “vene kaart” on päevakorrast väljas või pigem libisenud tillukese, ent “süvariigi” abi ja peavoolumeedia tuge nautiva projekti Eesti 200 poliitarsenali.

Lisaks on nende kahe ühiskonna selgroogu (milleks on keskklass) hoidma pidavate jõudude poolt just viimane kõige enam pihta saanud. Ratase valitsuse maksureform lõi nagu piitsaga vastu kaela just keskklassile ja töötavatele pensionäridele. Inimestele, kes saavad karistada oma initsiatiivikuse ja usinuse eest. Reformistid aga algatasid juba Rõivase valitsuse ajal 2015 lõputu maksuralli, mis aina hoogu kogudes kägistab kõiki ühiskonnakihte ning mis peamine on juba alandanud oluliselt ka maksulaekumist ennast.

Keski ja Reformi puhul on tegu rohkem klassikalise “ühe pepu kahe kannika” näitega. Nende liit pärast valimisi olekski ehk teoreetiliselt kõige mõeldavam… Kuid jah, kui poleks ühte olulist inimlikku nõrkust. Asja, nagu risti vastuminevad toitumisahelad, kõrged ametikohad ja riigi rahakoti rauad, millest osa on juba praegu KE väiksemate koalitsioonipartnerite käes. Just see asjaolu viibki kaks suuremat erakonda eri leeridesse, kus liitlasi otsitakse pigem väiksemate erakondade seast, et siis kergemini oma tahtmist saada ning “jaga ja valitse” poliitikat teostada.

Üks mis selge, kui peavooluerakondadele on näiline Eesti eest seismine vaid vahendiks võimupiruka juurde pääsemisel, siis rahvuskonservatiividele on see eesmärk omaette ning siin ongi defineeritud antud valimiste peateema. Eesti eest ja Eesti jaoks, mitte KE ja REF võimu jaoks, läbi pisikeste “almuste” viskamise rahvale, olgu selleks siis tasuta busssisõit või lasteaiatasu kaotamine. Eesti elu põhimõtted peavad muutuma, sest vastasel korral meie rahvusriik hääbub.

Rahvuskonservatiivid soovivad muuta poliitilist kultuuri ja paradigmat ehk anda oma saatuse üle otsustamine rahva kätte, KE ja REF aga pakuvad Toompea künkale pääsemiseks taas näilisi ja kosmeetilisi muudatusi, mille peaeesmärgiks võimu tsementeerimine kindlustamaks oma toiduahelaid, kõrgeid sissetulekuid ja sooje ameteid. Kas sellest kõigest on kasu ka rahvale, on juba teisejärguline küsimus.

Kartellierakondade skeem on lihtne nagu “läti raha”. Meeletu reklaamimasina (kust küll need rahad tulevad kui ei suudeta isegi oma vanu võlgu tasuda- sic!) taaskord “rumalale” ja haugimäluga rahvale uduajamine, rahvuskonservatiivide peavoolu abil sõimamine ning järjekordne võimukrabamine, et kindlustada oma heaolu. Mis saab Eestist, kas me kestame ja mida see kõik annab meie rahvale, see peavoolu ei huvita ning selle eest seisavad vaid rahvuskonservatiivid.