18.12.2020
Urmas Espenberg
Lõppeva aasta üheks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja kogu koalitsiooni oluliseks saavutuseks võib pidada kompromissi saavutamist psühhiaatrilise abi seaduse täiendamise osas, kirjutab EKRE fraktsiooni liige Urmas Espenberg aastat kokku võttes.
Kuna opositsioon meie ettepanekutega täiendamiseks ei arvestanud, andsime 14. detsembril ise sisse vastava uue eelnõu. Muidugi ootavad ees veel pingelised läbirääkimised ja mitu lugemist, ent koalitsiooni ühiste jõupingutustega, katsume asjast üle saada.
Eelnõu täiendab tingimusi, millistel juhtudel võib alaealine vanema nõusolekuta psühhiaatrilist abi saada. See on üsna loogiline abivajavate ringi laiendamine, sest kõikidel neil juhtumitel on lapsevanem üles näidanud kas väga suurt ükskõiksust või teatud juhtudel lausa kuritahtlikkust oma lapse vastu.
On loogiline, et kui last on kas ühe või mõlema vanema poolt on mingil viisil kuritegelikult rünnatud või ta paremal juhul pikaks ajaks unarusse jäetud, ei ole selline lapsevanem just kõige õigem isik, kellelt luba küsida või kes osaleks lapse psühhiaatrilises ravis.
Ja teiseks seda luba ilmselgelt ka ei tule. Arvesse tuleks võtta ka selliseid juhtumeid nagu vanemliku hoolitsuse puudumine või siis kodus sellise õhkkonna loomine, kus lapsel on võimatu normaalselt elada, kasvada ja areneda (alkoholism, joomingud, narkomaania, vaimne terror, jne.)
Psühhiaatri juurde vanemate nõusolekuta pääsemise aluseks on enamasti kas kohtumäärus, kui lapsevastane tegu on juba menetletud või ka see kui vastav tegu on kellegi avalduse põhjal registreeritud kuriteo- ja väärteoregistris. Vastava päringu saab üsna kerge vaevata sooritada. Nendeks isikuteks kes võivad päringu teha võiksid olla peamiselt kas KOV lastekaitsetöötajad, lastekaitse erinevad võrgustikud ja nende tugiisikud, pedagoogid, koolipsühholoogid. Kuid asjaajamisel võiks osaleda ka osavõtlikud naabrid, lapse sugulased, jne.
EKRE on peavoolumeedias süüdistatud asjaga venitamises. Päris nii see pole. Fraktsioon esitas oma kompromissettepanekud põhimõtteliselt juba kevadel, kuid eks iga asjas on vaja kaalutlemiseks aega, et erinevad huvigrupid ja poliitilised otsustajad jõuaksid omavahel kokkuleppele. Kindlasti usun, et siin pole toimunud teadlikku venitamist.
Kokkuvõttes oleme eelnõuga rahul, sest tõelised hädasolijad saavad abi ja samas jääb korralikele lapsevanematele alles võimalus rääkida kaasa oma lapse psühhiaatrilises ravis algusest peale, eriti alguses kui on vaja teha olulised otsused raviplaani osas mida vanemad aitavad jälgida. Milline antidepressant või muu ravim on noorele kõige sobivam, mis noorega selle esimesel paaril kriitilisel nädalal toimub jne. Tuletan meelde, et psühhiaatriline haigus ei ole nohu, vaid tõsine probleem, mis kätkeb endas nii medikamentoosset, psühholoogilist kui ka sotsiaalset ravi ehk lähedaste toetust