19.12.2021
Urmas Reitelmann.
Pentsik on advendiajal mõtiskleda, kas sõda Euroopas (loe: esialgu Ukrainas) algab järgmisel nädalal või laseb Putin ukrainlastel jõulud ära pidada. Venelaste esitatud ultimaatumi sõnastus ja terminid ei oota ega eeldagi Lääne vastuseid, sest selliselt sõnastatud tingimusi ei ole võimalik NATOl täita ja venelastel ei ole enam võimalik neist nägu kaotamata ka taganeda.
“Ettepanekud” kõlasid nagu ooperi avamäng, mille lõpp on ettemääratult traagiline. Sõda tuleb väga suure tõenäosusega, vähemalt mingil kujul ja ulatuses ja Ukraina seisab üksi. Tulemusi ei ole mõtet ennustada, venelaste ülekaal kõikides väeliikides on vähemalt kümnekordne. Venemaa ootas oma hetke kannatlikult ja ootaski Bideni ära. USA tagasitõmbumine jätab Kremlile täiesti vabad käed ja nad käituvad vastavalt oma strateegilistele huvidele, sest nad võivad seda endale segamatult lubada, otsusekindlusest neil teadupärast puudust pole.
Balti pealinnades on targemad pead aru saanud, et demokraatide ja dementse presidendi juhitud USA on muutnud NATO Venemaale ohutuks pabertiigriks. Meenutame, kui kiiresti muutus Kremli suhtlustoon Lääne suunal Trumpi lahkumisel Valgest majast. Täna puudub USAl soov vastasseisuks Venemaaga, kuid see võib vahevalimiste järel olulisel määral muutuda ning õhus terendav võimalus, et NATO, vähemalt teoreetiliselt, kaalub rünnaku tõrjumist mõne liikmesriigi vastu, seab Venemaale ajalised raamid.
Täna ei räägi Euroopas enam keegi NATO artikkel 5-st, isegi Eesti tunnustamata välispoliitilised geeniused on lõpuks taibanud, et tuumariik Prantsusmaa ega vene gaasitorust sõltuv ja padupunase valitsuse juhitav Saksamaa ei hakka isegi kaaluma sõjategevust venelastega, teistel ei ole selleks aga jõudu. Eesti seisab, vaatamata Tapal asuvatele liitlastele, sisuliselt üksi. Väike liitlaskontingent ei allu isegi meie väejuhatusele, mis muudab selle kasutamisvõimaluse üsna ebatõenäoliseks, lisaks on nii meie, kui liitlaste sõdurid ja tehnika, lihtsalt hävitatavad õhust enne, kui vene sõdurid piirigi ületama hakkavad. Õhukaitse puudumise eest tuleb tänada meie poliitikuid ja kaitseväe juhatajaid ja Venemaa ilmselt tänabki.
Hoopis olulisem ja traagilisem teema on eestlaste kaitsetahte pikaajaline ja süsteemne hävitamine. Täna on Eestis valitsus, kes käitub oma rahvaga hullemini, kui mõni leebem okupant maailma ajaloos. Politseivägivald, sundvaktsineerimine vallandamiste hirmus, inimesi vaesusesse ja ettevõtteid pankrotti viivad energiahinnad on alles eelmäng terendavale viletsusele.
Kui Venemaa peaks nüüd tegema ettepaneku, et teie elektri- ja gaasihinnad saavad olema pea märkamatud, autokütused kordades odavamad, põllumeestele avatakse mõõtmatu vene turg ja homotrall muutub taas kriminaalkuriteoks, siis milliseks võiks kujuneda eestlaste reaktsioon? Kes haaraks relvad? Telliskivi loomelinnaku liberaalid euroopalike “väärtuste” kaitseks? Vaevalt. Mõni kaitseliitlane kindlasti, kuid viimasele õppekogunemise kutsele vastanud pooled ajateenijad ei ole kindlasti märk rahva vankumatust kaitsetahtest.”
Urmas Reitelmann, EKRE Riigikogu saadik