22.09.2020
Jürgen Ligi ja Katri Raik
Reformierakonna suhteliselt kuulsusetus ajaloos on kõik eredaimad hetked seotud kuritegudega. Alustades kümnest miljonist dollarist, VEB fondist ja R-hooldusest, lõpetades Autorollo, kilekottide, Tallinna sadama, sidrunite ja eepilistes mõõtmetes rahapesuga läbi Eesti, mille eest oli otseselt vastutav valdkonda kureeriv Reformierakonna minister.
Kõiki neid inimesi seovad finantskuriteod. Miks istuvad nad endiselt Riigikogu saalis, on mõistatus, aga võib-olla istuvad nad parlamendis just seetõttu.
Riigikogu kahes komisjonis etendatakse mõnda aega tõsimeeli farssi. Riigieelarve kontrollikomisjon ja korruptsioonivastase võitluse komisjon on alustanud sihikindlat tegevust, et pärssida Eesti koostööd USA valitsusega rahapesu uurimisel läbi Skandinaavia pankade Eesti filiaalide.
Kogu „uurimine“ on karjuvas vastuolus terve mõistuse ja õiglustundega ning peidab endas kriminaalset huvide konflikti. Niinimetatud uurimist juhib Jürgen Ligi ehk inimene, kes oma valdkonna eest vastutavana peaks ise ütlusi andma ennekõike Eesti, kuid võimalik, et ka USA uurijate ees, teda toetab aga korruptsioonikomisjoni esinaine, kes eelpool nimetatus keeldub nägemast karjuvat korruptsiooni.
Toimuv on farss, palagan. Ilmselt aduvad asjaosalised seda isegi, sest esmaspäevasel komisjonide ühisistungil tabas Jürgen Ligi paanika, kui Riigikogu koridoris silmati Louis Freeh`d ennast. Nüüd oldi olukorras, kes ei enam polnud võimalik etendada sõltumatu uurimiskomisjonide rolli ega süüdimatult mustata eemalviibivat asjaosalist, millest kõneles kolmveerandtunnine protseduuriline jaburdamine ning püüd Freeh ja rahandusministriga kaasas olnud inimeste takistamine osalemaks komisjoni töös, mis lõpuks siiski ei õnnestunud.
Komisjoni liikmetel oli üsna haruldane võimalus uurida süüdistuste tausta otseallikast ning osutades Oudekki Loone postitusele sotsiaalmeedias, veenduda ise, et mingisugust huvide konflikti, milles Freeh`d süüdistatakse, ei eksisteeri.
Pentsikul moel jättis Ligi võimaluse kasutamata. Kokkulepitud käsikirja kohaselt väitsid komisjonide mõlemad esimehed ootuspäraselt, et vastuseid nad ei saanud. Vastusena poleks kvalifitseerunud mõistagi miski, sest vastaja isik on nende silmis a priori vale.
Vastaja on siiski õige, koguni väga õige. Sellele viitab selgelt paanika vasakliberaalide leeris ja sõge raev kõige vastu, mis püüab selgust tuua massiivses rahapesuskandaalis ja soovile saada osa süüdlastele karistuseks määratud trahvirahadest.
Mudaliigast väljumiseks on Riigikogul siiski võimalus. Selleks on tõde. Toimuv osutab selgelt vajadusele moodustada Riigikogus rahapesu uurimise erikomisjon ning esitada küsimusi neile, kelle peas müts päriselt põleb.
Urmas Reitelmann
Riigikogu liige (EKRE)
