03.02.2021
Eva-Maria Liimets
“Kui tänane poliitik (aga minister on meil poliitik) räägib euroopalikest väärtustest, siis on üheselt selge, et ta räägib Brüsseli dikteeritud ideoloogia kehtestamisest ja järgimisest, Brüsseli poliitilise agenda esmasusest.
Minu jaoks on euroopalikud väärtused siiski oma alustelt kristlikud väärtused. Ja need ei lange kuidagi kokku Brüsseli poliitilise ideoloogiaga. Brüsseli ideoloogia on oma sisult vastandlik kristlikele väärtustele.
Eks meil tuleb uues ajas uuesti lugema õppida. Ilusate ja kõlavate sõnade tähendus (näiteks: väärtused, demokraatia, vabadus, inimõigused, humanism, sallivus, multikulti, sooneutraalsus, immigratsioon, pagulane jms.) ei peitu nende sõnade kõlas ja poliitilises korrektsuses. Et mõista selliste sõnade tähendust, tuleb vaadata, mida need sõnad realselt tähendavad.
Kui sel alusel meie peavoolu poliitikute öeldule läheneda, siis selgub, et poliitik ei räägi midagi väärtustest selle sõna algses, kristlikus tähenduses, vaid esitab ja propageerib Brüsseli poliitilist suunda.
Poliitiliselt õigete sõnade taga võib ennast peita otsene julmus. Näide ajaloost: eks sõnade tasandil oli NSVL ju maailma kõige demokraatlikum ja rahuarmastavam riik.
Teiseks: kui poliitik kasutad selliseid trafaretseid ja kulunud lendfraase, siis see ütleb mulle, et tal tegelikult puudub oma arusaam, mida tal oleks välja öelda. Või ei jätku tal selleks julgust.
Kolmas variant – et ta usubki siiralt seda, mida ta räägib – on loomulikult kõige halvem võimalus. See ütleb, et poliitiku näol on tegemist täiesti mõtlemisvõimetu isikuga, kelle peaks poliitikast kaugel hoidma. Kes pole võimeline analüüsima arusaamu, mis ta on omandanud. Kes on ideeliselt ustav.
Analoogia korras: eks nõuka ajal oli sõnaühend “ideeline kommunist” see kõige rumalamate kommunistide kohta öeldud iseloomustus.
Kolmandaks: meie uus välisminister on pika diplomaadi taustaga isik. Diplomaadile pole ette nähtud iseseisvat mõtlemist. Riiki esindav diplomaat ei pea ega tohi oma ametis esineda mingite isiklike soolodega, mingi omaloominguga, isiklike arvamustega, vaid tema otseseks kohustuseks on sõna-sõnalt ja punkt-punktilt järgida talle saabuvad korraldusi ja mõttesuunda. Isiklik initsiatiiv ja loomingulisus on selles ametis välistatud.
Kui nüüd selline isik satub meie välispoliitika etteotsa, otse välispoliitika tipuks, siis pole ta oma mentaliteedi ja temas aastakümnetega kujunenud arusaamade tõttu võimeline mingiks paindlikuks isemõtlemiseks. Tema peamine mõtlemise kammits ja raamistik on tema truudus talle ette öeldule ja kirjutatule. See hoiak on talle tema ameti kohustuste ja aastakümnetega kujunenud harjumuste läbi sisse kirjutatud.
Kuidas tavaliselt on? Tavaliselt on nii, et rumaluse, ebalojaalsuse või muul põhjusel läbikukkunud poliitik suunatakse kusagile diplomaadiks – st. kaugemale ja eest ära ametisse, kus tal pole enam võimalik oma isiklikku initsiatiivi ilmutada. On päris ebatavaline, kui kauaaegsest diplomaadist üritatakse äkki teha poliitikut – välisministrit näiteks.
Eks poliitiku ja sh. välisministri amet nõua muud – paindlikkust, avatust, loomingulisust, initsiatiivikust, otsusekindlust, isiklikku maailmavaadet jms., et olla oma töös edukas. Poliitik peab olema isiksus, mitte kuivikust ametnik või papagoi.
Kahjuks Eestis välisministriga just nii on juhtunud – ametnikust sai poliitik. Põhjus, kuidas asi veidi äraspidiselt läks, on sellise valiku teinud isikute valed ja oskamatud eeldused, mille alusel nad välisministri valisid.
Või siis halvem variant: valitigi teadlikult mistahes talle tulnud korraldustele truu ja isikliku mõtlemisvõime harjumuseta ametnik, kes täidab vaid käsku ega ole suuteline enamaks. Sest mine sa tea, mida üks isemõtlev inimene võib välja mõelda!
Nojah, ma võin oma arvamusega uue välisministri kohta ka eksida. Võin. Ma oleksin väga õnnelik, kui see nii oleks.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja