31.07.2018
Tallinna külalised üldjuhul jänest ei sõida, kuid seda teevad need võõramaalased, kes on ennast siia sisse seadnud.
Olen juba ammugi väitnud, et eestlaste vastumeelsus teistest ühiskondadest ja kultuuridest tulijate vastu pole tingitud mingist rassismist või võõravihast, vaid saab suuresti alguse olmekonfliktidest, mis kuhjudes kujundavadki arvamuse võõrastest.
Alustuseks mainin ära, et jutt ei käi turistidest, vaid mitte-Eesti päritolu inimestest, kes ilmselgelt elavad Tallinnas. Teisipäeva hommikul tööle sõites sisenes koos minuga Tallinn-Väikeses 4. trammi lõunamaist päritolu mees, klapid kõrvas, nutiseade käes ja istus istmele. Kui tramm liikuma hakkas, kõlas traditsiooniline “Palun valideerige oma sõiduõigus igal sisenemisel”, kuid võõras ei teinud katsetki mõista, mis alusel ühistranspordis sõit käib, vaid istus väljakutsuval ilmel oma pingil.
Esmaspäeval sisenes Kalevi peatuses 18. liini bussi kaks meest ja üks naine, kõne järgi otsustades rumeenlased. Terve bussi esiots oli nende naeru ja juttu täis, aga keegi neist oma sõiduõigust ei kinnitanud. Nädalavahetusel nägin sama ka ühe lastega araablanna sisenemisel — neile oleks registreerimata sõit justkui tühiasi. Palju kõneainet pakkuvatest Tallinna neegrite kohta võin öelda, et osa neist tunneb validaatorit, kuid suurem osa mitte. Nende puhul paistab veel silma see rõhutatav priviligeeritu tunne, mida ka välja näidatakse — just see on paljudes nende vastu vastumeelsuse tekitanud.
Ma ei tea, mis alusel sõidavad Tallinna ühistranspordis võõramaalased, kuid kuna minu teada tahetakse iga sisenemise valideerimisega selgitada sõitjate arvu, siis peaksid ka nemad seda tegema. Või siis hõigaku riigi ja linnavalitsus avalikult maha, et iga vähegi tõmmum inimene tohib tasuta sõita, siis oskame selle teadmisega valimistel arvestada. Vanasti näitas Ülemnõukogu saadik ühistransporti sisenemisel avalikult oma töötõendit — näidaku võõrad siis oma välismaalase passigi, kui riik ja linn neid teisiti identifitseerida ei taha.
Jah, mina näen neid asju teravamalt, sest olen rahvuskonservatiiv, kes ei taha oma kodumaa võõrastega üleujutamist. Aga kindlasti näevad võõraste seadustest mittehoolimist ka kümneid teised tallinlased – nagu tänagi trammis, keegi ei ütle midagi, kuid pilgud ütlevad kõik. Täiesti ilmselge, et just sellised pisiasjad kujundavad inimeste arvamust ja tekitavad nähtuse, mida sallivuslased nimetavad eestlaste rassismiks ja võõravihaks. Ainult et selles on süüdi just sisserändajad ise, samuti ka nende sissevedu ja priviligeeritust soodustav riiklik poliitika.
Kindlasti ütleb suurem osa selle repliigi lugejatest välja ühe olulise fakti — ka Eestimaa omad inimesed sõidavad jänest, ja kuidas veel! Jah, sõidavad, ja neid jäneseid on vaja rahaliselt kõrvust sakutada! Ainult et nemad on oma ühiskonna seaduserikkujad. Iga välismaalane, kes tahab ennast Eestiga siduda, peaks ikkagi alustama kohalike seaduste austamisega. Mis võiks võõra jaoks enese parimast küljest näitamiseks efektiivsem olla, kui seismajäämine punase tule all, kui kohalikud samas seda eiravad! Kui alustatakse väljakutsuva seaduste eiramisega, pole omaksvõtmist loota.
Ka Eestis on juba tugevalt sees see Läänele omane poliitkorrektsus, kus võõrastele lubatakse paljut, mida omad teha ei tohi. Külalislahkus ja seadustest kõrvalekaldumise lubamine on siiski kaks eri asja. Inimeste üheks nõrkuseks on mugavus ja patustamine seal, kus selleks võimalus antakse. Lääne ühiskonna suurimaks hädaks kogu integratsiooniprotsessis ongi see, et sisserändajatele on lubatud rohkem kui kohalikele, neile andestatakse see, mille eest omi karistatakse ja nii võetakse neilt heaks kodanikuks olemise juures ülioluline vastutustunne.