“Uusväärtused” ei paranda maailma, vaid tekitavad konflikte juurde

Globalist Kersti Kaljulaid rääkis hiljuti mingitest Eesti põhiseadusesse peitud “liberaalsetest väärtustest”, pidades ilmselt silmas omaenda neomarksistlikke lollusi, mida üldinimlike väärtustega Eesti põhiseaduses kahtlemata kirjas pole – ja need kaljulaidilikud “väärtused” on hukutavad.

Enamasti on need “uusväärtused” väga vastuolulised, mis muudab nad absurdiks. Nimelt lubatakse neis piiramatuid vabadusi kõigile, aga kui kõik on piirideta “vabad”, hakkavad need vabadused üksteist segama ja viivad konfliktideni.

Nii on seksuaalsete ja sooliste identiteetide rohkuse puhul tekkinud konflikt naisõiguslaste ja homoseksuaale esindava LGBT+ vahel transsooliste pärast. Jutt käib meestest, kes on sugu vahetanud ja naisteks hakanud ning tahavad nüüd kätt ka naistemaailmas proovida, sealhulgas ka naiste spordis.

Kuna aga soovahetus ei kahanda füüsilist jõudu, on uusnaistest sportlased tavaliselt bioloogiliselt naisena sündinud naissportlastest märgatavalt tugevamad ning tekitavad nii ebaausa konkurentsi. Kogu oma sallivusest hoolimata on naissportlased asunud võitlema selle vastu, et soovahetajad naistespordis võistleksid – USA Texase osariik võttis vastu koguni vastava seaduse.

Sallivusteooria järgi riivab see kõvasti transsoolise vähemuse õigusi, aga naisõiguslust ei saa ju diskrimineerijaks tembeldada – seega poliitkorrektne lahendus ilmselgelt puudub ja reaalseim lahendus on luua kolmas kategooria mees- ja naisspordi juurde, sest meestesporti uusnaised ilmselt naasta ei soovi, naistesporti nad ei sobi. Lõppkokkuvõttes aga on pseudoliberaalsete vabaduste ning pseudosallivuse pealesundimine saanud ühe tagasilöögi.

Samasuguse tagasilöögi on juba saanud ka piiramatu migrantide jumaldamine – Läänes on neil priviligeeritute staatus, samas kui just massimigratsioon on Euroopasse toonud seadusetuse kultuse. Nad tormavad läbi kümnete maade, kusjuures nende takistamine on kuritegu; nad toidavad inimkaubanduslikku kuritegevust, maanduvad siis sihtriikidesse olesklema, tuues kaasa kultuurikonflikti kuni terrorismi vohamiseni. Paavst Franciscus aga väidab, et migrantide õigused olevat riikide seadusandlusest kõrgemal.

Suurem osa massimigratsioonist Euroopasse on islami taustaga, nemad aga on tõsiusklikud ja usk pole neile mitte pelgalt religioon, vaid elulaad, seega ei võta nad “liberaalseid väärtusi” kergelt omaks, vaid elavad oma traditsioonilist karmi usuelu edasi. Mida rohkem neid tuleb, seda vähem arvestavad nad euroopaliku ruumiga. Ja liberaalne Euroopa annab neile järele.

Ei saa vist eriti vastu vaielda, et naised on islamis alandatud seisus ja geisid ei sallita. Euroopalik naisõiguslus peaks võitlema nii naiste eest islamimaades kui ka Euroopa migrantide seas, aga ta ei tee seda – mosleminaised on ka Euroopa suurtes moslemikogukondades burka all peidus, nende suguelundeid moonutatakse ja isad panevad tütreid omatahtsi mehele. Feministid aga teritavad hambaid “valge keskealise mehe” peal ning on leidnud vabanduse – nad “austavad migrantide õigusi”, mille hulka kuulub õigus oma naisi alandada.

Euroopas kaitsevad islami “väärtusi”, sealhulgas naiste alandamist, islamofoobia-vastased seaduseid, millest rangeim on Suurbritannias. Kui naisõiguslane kritiseerib moslemimehe peremehelikku suhtumist oma naisesse ja tütardesse, siis on ta tegelikult ju islamofoob. Ja see ongi põhjalik väärtuste konflikt liberaalsetes maailmas. Liberaalne Euroopa aga üritab korraga mõlemat – arendada naisõiguslust, samas aga jumaldada migrante ning lubada neile kõike, ka oma kultuuritaustas tavalist naiste õiguste mahasurumist.

Islamiga seoses on teinegi konflikt ja see seisneb Euroopasse levitatud terrorismis. Ei saa kuidagi väita, et islam on rahuusk, sest kümnetes maailma maades sõditakse islamismiga. Islamiäärmuslust ei saa kuidagi eraldada islamist kui religioonist – see oleks sama, kui 13-16. sajandi ristisõjad eraldada ristiusust. Usu nimel peetav “püha sõda” on osa islamist, selle religiooni vägivaldsem pool ja ei saa rääkida islamofoobiast, kui ollakse vastu uutele mošeedele, islamiseerimisele ja islamiimmigratsioonile – see usk kannab tõelisele liberaalsusele vastuvõetamatuid väärtusi.

Veel üks oluline konflikt “liberaalsetes väärtustes” seisneb sealses abordikultuses, mis ei tähenda ammu enam seda, et rasedus tuleb katkestada meditsiinilisel põhjusel, vägistamise tagajärjel või vaesuse tõttu, mis ei luba lapsi inimlikult üles kasvatada. Läänes on abordiõigus pigem üks osa naisõiguslusest, et naine saaks oma elustiili tagasilöögid meditsiiniliselt kõrvaldada. Tegu pole isegi mitte õigusega vabadele suhetele, sest ka aktiivse seksielu puhul on läänelikus ühiskonnas võimalik väga lihtsalt rasedust ära hoida, ilma et peaks tärganud elu katkestama.

Abordivastased on selle pooldajad kenasti kahvlisse võtnud, sest viimastel on raske selgitada, et mis hetkest on loode siis inimene ja millal alles “miski”. Tegelikult on seda võimatu teha, ilma et satutaks moraaliga vastuollu – kui näiteks Texase abordiseadus keelab loote hävitamise pärast kuute rasedusnädalat, siis mistahes selgitus, et too pole veel elu väärt, kisub tahestahtmata ebainimlikkuse peale.

Seetõttu abordipooldajad ei üritagi asja inimlikult ajada, vaid nõuavad abordiõigust agressiivselt, deklareerides, et nende keha on nende valik ja õigus. Huvitaval kombel läheb aborditoetajate õigus oma keha üle otsustada vastuollu praeguse sundvaktsineerimisega, kus kaitsesüstitavatel oma keha üle õigust pole. Paljud küll väidavad, et kui abort puudutab ainult üht naist, siis vaktsineerimine paljusid – aga miks takistada siis heroiini süstivat naist, sest temagi rikutav keha on vaid tema oma.

Uusväärtused on sedavõrd vastuolulised, et neid ellu viies ei muutu ühiskond mitte sallivamaks, vaid konfliktsemaks.