VAHUR LUHTSALU: Kuidas tõmmata käima Eesti majandus ja tõsta meie elukvaliteeti?

Igast otsast lekkiva riigieelarve laevukese ja selle aukude kinnitoppimiseks sobib kõik, olgu automaks või käibemaksu tõstmine – anything goes! Vaikseks on jäänud jutud Eesti Nokiast – hea, kui eesseisva talvegi üle elaks!

Inimkond on oma olemuselt reaktiivne, mitte proaktiivne. Me reageerime kriisidele. Teinekord isegi irratsionaalselt – piisab, kui mõtleme korraks tagasi koroonapandeemiale ja selle järelmitele nii meil kui ka globaalses majanduses. Head kriisi oleks aga rumal raisku lasta, tegemata ära midagi meie majanduse arenguks ja üldise heaolu parandamiseks.

Traditsiooniliselt on ehitus kõige olulisem majandussektor, võimsaim tõukejõud tarbimise ja tarbijausalduse suurendamisel. Tuleks kaaluda ulatuslikku, üleriigilist taskukohaste elamispindade ehitamise programmi ja tõsta kulukas taristuprojekt Rail Baltic, millest on lõputult arvatud, kuid üksmeelele pole jõutud, mõneks ajaks kõrvale. Tõenäoliselt ei leia me lähi- ega keskpikas perspektiivis mitte ühtegi teist samaväärse mõjuga vahendit kui laiaulatuslik ehitustegevus, mis aitaks riigi majandusel põlviliolekust püsti tõusta.

Lisaks tekivad üksikisikutel, leibkondadel, kogukondadel, arhitektidel, linnaplaneerijatel, ehitusettevõtjatel, ehitusmaterjalide tootjatel, tehnoloogiaarendajatel, teadusasutustel, rahastajatel, kohalikel omavalitsustel ja teistel turu- ja asjaosalistel hoopis uued arenguperspektiivid. Tallinnal kui Eesti suurimal omavalitsusel ja kogemustega munitsipaalehitiste rajajal on selleks parim lähtepositsioon. Tark aga ei torma ja isegi kui mõte on huvitav, tuleb osata seda ka tulemuslikult rakendada.

Eesti statistikaameti 2022. aasta teate järgi meie eluruumide arv kasvab ning üha rohkem elatakse eramajades. See on ühelt poolt julgustav, kuid teadet lähemalt uurides leiab sealt ka fakti, et kõige rohkem elatakse meil 1961. aastal ehitatud hoonetes. Rahvaloenduse andmetesse lähemalt süvenedes näeme, et 28,43 protsenti Eesti praegustest eluruumidest on ehitatud pärast 1990. aastat ehk taasiseseisvunud Eestis, 57,04 protsenti ajavahemikus 1946–1990 ehk Eesti NSV ajal ja 14,52 protsenti enne 1946. aastat.

Enne Teist maailmasõda ehitatud eluasemed on nüüd arvatavasti kenasti renoveeritud (sest muidu ei saaks neis ju elada), aga probleemne on n-ö massehituse periood 1946–1990, mil käis kiires tempos industrialiseerimine, linnastumine ning ehituskvaliteet, eriti kortermajade puhul, muutus äärmiselt kõikuvaks, paljudel juhtudel aga üpris viletsaks nii toonaste kui ka tänapäevaste arusaamade järgi. Tõenäoliselt on teatavaid probleeme ka vahetult enne 2008. aasta finantskriisi ehitatud ehk nn ehitusbuumiaegsete majade kvaliteediga, mil esines samuti üksjagu ehituspraaki. Paradoksaalselt on see seotud toonase kiire majandusarengu, sissetulekute kasvu, laenuvõimekuse paranemise ja riigi usaldusväärsuse tõusuga pärast ELi ja NATOga liitumist, mis ühelt poolt suurendas järsult laenuvõimalusi ja turunõudlust elamispindade järele, kuid asumite, ümbritseva infrastruktuuri planeerimine, väljaehitamine ja üleüldine ehitustehniline, ehitusjärelevalve võimekus ei suutnud hüppelisele turunõudlusele piisavalt kiiresti järele tulla, mille tõttu kannatas tihti ehitiste kvaliteet.

Eesti Panga andmetel oli 2022. aasta II kvartali lõpu seisuga eluasemelaenude jääk ehk tagasimaksmise protsessis olevate laenude summa 9,943 miljardit eurot. Eluasemelaenude arv oli 190 658, mis teeb keskmiseks eluasemelaenu jäägiks 52 000 eurot. Statistikaameti andmetel oli Eestis leibkondi 561 655 (perekondi nende seas 341 995), kelle seast üheliikmelisi leibkondi oli 37 protsenti, kaheliikmelisi 23 protsenti, kokku 60 protsenti, ning ülejäänud leibkonnad ehk 40 protsenti on suuruselt kolm ja enam inimest. Laias laastus võib öelda, et ligi kolmest leibkonnast maksab 2021/2022. aasta seisuga eluasemelaenu üks, mis kümneaastase laenuperioodi peale arvutatuna ja standardse 5,5-protsendilise intressiga teeb igakuiseks väljaminekuks 564 eurot. Keskmine brutopalk oli Eestis 2021. aastal 1548 eurot, mis annab toonaseks netopalgaks 1255 eurot.

Laenumaksetele kulus toona (ja tõenäoliselt on see praegu ka nii) umbes 45 protsenti keskmise Eesti laenuvõtja netosissetulekust ja järele jääva osa – 55 protsenti ehk umbes 691 eurot sai 2021. aastal kulutada kõigele muule eluks vajalikule: toit, kommunaalkulud, rõivad, transport (või auto liisingumakse, autokütus), kultuur, vaba aeg; kellel lapsed, siis nende üleskasvamisega seotud kulud, kogumispension, investeerimine jne.

Kogupilti vaadates tundub, et keskmine Eesti elanik elab suhteliselt vanadel, 30–70 aastat tagasi ehitatud elamispindadel (üle 70 protsendi neist on ehitatud enne 1990. aastat). Kõigist Eesti elamispindadest on 70 protsenti korterelamud, millest suurema osa ehituskvaliteet (ennekõike Lasnamäel, Mustamäel, aga ka muudes asumites) ei vasta praegustele nõuetele energiasäästlikkuse, esteetilise väljanägemise jpm näitajate osas. Nende moraalselt  vananevate elamispindade jätkuv amortiseerumine nõuab kaasajastamiseks lisainvesteeringuid, rääkimata vajadusest uuendada hooneid ümbritsevat linnakeskkonda.

Veel enam, nende vananevate eluasemete laenu- ja intressimaksed ja teisalt ka talvised kommunaalkulud koormavad paljude Eesti leibkondade, perede eelarveid. Siinkohal tuleb küsida meie endistelt ja praegustelt riigi- ja omavalitsusjuhtidelt, kellest paljud, vähemalt retoorikas, tunnevad muret meie kasina rahvastikukasvu pärast: kuidas võiks säärane olukord soodustada sündimuse kasvu meie riigis ja kas võib see olla samuti üks meie noorema ja keskealise põlvkonna väljarännet soodustav tegur? Allakirjutanule on vastus ilmne, aga teoretiseerida ja vastu- ja lisaargumente võib ning ka tuleb otsida.

Artikli teises osas võtame vaatluse alla, mismoodi lähenetakse linnade ja asumite planeerimisele ning ennekõike taskukohaste elupindade ehitusele Euroopa südames, maailma filosoofia, kultuuri ja kunsti pealinnas Viinis, tuntud oma uusaastakontsertide, hea õlle, šnitsli, õdusate kohvikute ja trahterite poolest.

Vahur Luhtsalu, diplomaat ja kolumnist

(Jätkub)