Valdo Jask: sotsialisti õudusunenägu

Rubriik Arvamus On
- Updated

Oli kena päikseline pühapäev ning perekond Tamm otsustas teha jalutuskäigu Tallinna vanalinnas. Päike küll paistis, kuid ilm oli veel kevadiselt jahe ning ema oli oma kaks last ettenägelikult soojalt riietanud.

Kaks tüdrukut kandsid tumedavärvilisi mantleid. Algklassides käivatele tütardele see tegelikult üldse ei meeldinud ja nad protestisid ägedalt. Palju parema meelega oleksid nad selga pannud Võru vanaemalt kingitusena saadud punased joped, kuid isa poolt tõstetud sõrm ja noomitus, et emaga ei maksa vaielda, pani tüdrukud ohkama ja olukorraga leppima.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Oma Mustamäe kortermajast liftiga alla sõitnud põrkusid nad trepikojas kokku majanaabri Ahmediga, kes on Eestis elanud juba kümmekond aastat. Tüdrukud teadsid, et tema kodumaal on sõda ja Ahmed, tema naine, kolm last, vanaema, vend, õde, nende lapsed, lisaks onu ja tädi, kes on majas hõivanud mitu korterit, on kõik sõjapõgenikud. Õpetaja oli seda neile koolis rääkinud. Isa Aivar ja vanaisa Kalle vist Ahmedi üle väga ei rõõmusta, aga mida nemad ka teavad.

Koolis oli noorema tüdruku tundi hiljuti külastanud üks võõras tädi. Õpetaja oli enne tema tulekut sosistanud, et nad tunnis kenasti käituksid. Tädi olevat haridusministeeriumist. Annika küll täpselt ei teadnud, mida ministeerium tähendab, aga juba muidu nii elurõõmsa õpetaja sosistamine tähendas, et see peab midagi tähtsat olema. Tädi oli neile rääkinud kui tore on elada ja õppida erinevate rahvaste ja rasside suure sõpruse keskel. Ka nelikümmend aastat tagasi oli niisamuti tore olnud, aga siis tuli mingi imelik Eesti rahvusriik vahele ja rikkus kogu ilu ära. Rahvaste sõprusesse tekkis väike paus, sest kummalised eestlased olevat tahtnud oma riiki, mida neil 700 aastat polnud olnud. Aga nüüd on taas kõik korras.

Annika aga rõõmustas selle üle kui märkas Muhhamedi, Ibrahhimi, Alat, Hannat ja väikest kasvu Husseini, kelle kolm venda olid juba nädala kodus haiged olnud. Õhtul kodus seda kõike rääkides selgus, et vanema õe Nele klassis oli see tädi samuti mitu korda käinud. Isa Aivarit aga võttis see kõik millegipärast vanduma, kuigi lapsed ei saanud päris hästi aru miks?

Maja ees seisis nende päevinäinud auto, mille küljeklaasid olid araabia noorte poolt alatasa gfafitiga täis soditud. Aga vanemad ei öelnud selle peale midagi, neil olid nagu ikka ettenägelikult kaasas kodust ühes võetud riidekaltsud ning nad asusid usinalt klaase puhastama.

Umbes kümne minuti pärast saidki Tammed autoga lõpuks liikuma hakata. Nurga tagant välja keerates jõudsid tüdrukud veel märgata kuidas naabri Hussein ühele hulkuvale koerale jalaga virutas. Tüdrukud teadsid, et peab austama teisi kultuure ja tavasid. Koolis oli nii räägitud. Isa oli kord Husseini nooremat venda Ahmedit küll keelanud, kuid Ahmedi isa oli ähvardanud ta maha lüüa, lisaks veel kuhugi kaevanud ja sellest ajast alates keeras isa korterinaabite lapsi nähes pilgu lihtsalt kõrvale ega noominud kedagi.

Isa tegi kiiret sõitu ning oleks peaaegu Kristiine keskuse juures ühe omapead uitava eesli alla ajanud. Sõites mööda ühest suurest mošeest, teatas ema kurvalt, et kunagi asus selle koha peal kirik. Tüdrukud teadsid seda. Kaarli kirik.

Keeranud tasulisse parklasse kirus isa, et jälle on hinda tõstetud. Paari tunni eest nõuti nüüd juba 10 dirhamit. Auto pargitud suundusid nad vanalinna poole, õigemini selle poole, mis veel vanalinnast alles oli jäänud. Tänavad olid räpased, kõikjal vedeles lademetes prügi. Nagu keskaeg, mõtles ema. Taamalt kostis valjult imaami nõudlik araabiakeelne hüüd, mis inimesi palvusele kutsus. Kõikjal hõljus ringi lihaküpsetamise lõhn. Polnud ka mingi ime, sest kebabi putkasid oli terve Tallinn täis.

Tänava nurgal seisid kolm noort meest, kes tüdrukuid varjamatult jõllitasid ja midagi araabia keeles kommenteerisid. Isa sõnas sõbralikult paar araabiakeelset sõna ja tüdrukud pääsesid poiste eest minema. Ei Annika ega Nele araabia keelt veel ei osanud, sest kooliprogrammis algas see alles viiendast klassist, kuid automehaanikuna töötav isa Aivar oli algkoolituse juba saanud. Tegelikult oli see nõutav pea kõikidele töökohtadele kandideerimisel.

Harju tänava äärde olid paigutatud hulk suuri potte, milles keedeti riisi, liha ja kastet. „Ema, mis see on ?“ küsis väiksem Annika raputades ema varukast. „Ah, mingisugune nende usupüha.“ vastas ema, kuid oh häda, sest naine riivas samal ajal kogemata ühte potti, mis kolinaga ümber kukkus. Järgnes räme araabiakeelne sõim ja ähvardused. Nende ümber kogunes hetkega suur kamp hõlstides ja habemetega mehi. Näis, et kohe juhtub midagi hirmsat.

Aivar tegi silmad lahti ja esialgu ei saanud ta hästi aru, kus ta viibib. Taamal käis teleris mingi Ameerika märul ja naine tegi köögis süüa, kolistades pottide ja pannidega.

„Sa tead mida ma praegu unes nägin ?“ küsis Aivar köögi uksele ilmunud naiselt. „Ma nägin midagi väga koledat… Ja tead, sotside koosolekule ma täna ei lähe. Ma vist enam üldse sinna ei lähe. Tead, ma vist astun sealt välja ja liitun hoopis ühe teise erakonnaga“

Valdo Jask on EKRE Nõmme osakonna esimees

FOTO: Erakogu  (loo toimetas Urmas Espenberg)

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused