Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vale on poliitikasse sisse kodeeritud ehk üldrahvalik skandaal tühistest ebatäpsustest, mis midagi ei mõjuta

-
25.10.2019
Kui Buratino valetas…
© UU

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas poliitika on üks suur valetamine ning tähtsusetutest valedest suure skandaali ülespuhumine on vaid “ärategemine“.

„Valetamine ei ole ilus. Valetamine on tegelikult lausa inetu.

Kas mõtleme aga ka vahel, et valel ja valel on erinevused? Nii sisulised kui ka mõjuavaldavad erinevused. Eriti kui mõtleme valedest poliitikas ja poliitikute suust.

Kas olete kohanud mõnd valimisloosungit, mis algab „Kui vähegi võimalikuks osutub, siis tahaksime …“? Mina küll ei ole. Praktiliselt kõik on täiesti kategoorilises, kompromissitus „teeme“-vormis lubadused.

Ja ometi iga poliitik TEAB, et tema partei ei saavuta mitte mingil juhul sellist edu, mis tagaks 51+ kohta parlamendis. Seega elementaarse koalitsiooniloogika tõttu tuleb ka kõige paremas olukorras ja parima tahtmise juures teha kompromisse ning järeleandmisi oma kavatsustes.

Iga poliitik teab seda. See aga ei takista neid kindlasõnaliselt naiivsele valijale „lubadusi“ jagamast. Kui see ei ole teadlik vale, ei ole pettus – mis siis üldse vale on?

Terve poliitika koosneb valetamiste kahest etapist. Esmalt valetatakse, et võimu juurde saada. Seejärel valetatakse eelmiste valede õigustamiseks. Ning enamik nendest valedest on sisulised, põhimõttelised ja täiesti konkreetsete valetajate kasule orienteeritud.

„Ma tean, et ma mitte mingi valemiga seda teha ei saa, kuid luban seda siiski, sest mõni loll jääb uskuma ja hääletab minu poolt“ – see on nii tavaline ja üldine, et me ei pane seda enam tähelegi. Ometigi on see ju suur, olemuslik VALE ja PETMINE.

Me kõik mäletame viimastest aastakümnetest nii palju sisulist, meie ühiskonna elu mõjutanud valetamist, vassimist, varjamist, et sellest võiks raamatu kirjutada (küllap kirjutataksegi).

Ja selle, normiks saanud valetamise juures teeme suure ning üldrahvaliku skandaali, kui üks minister „valetab“ täiesti tühises teemas, mis mitte kedagi ei huvita, mis mitte midagi ei mõjuta, millest mitte miski ei olene.

Või tegelikult isegi ei valeta, vaid nö hiilib kõrvale otsesest vastusest selle kohta, kuidas mingi jobu peaaegu tema nõunikuks oleks saanud. Kes meist teab midagi ministrite nõunike kohta? Keda see huvitab?

Aga SELLE kohta ilmuvad esilehe pealkirjad „Minister valetas parlamendile ja Eesti rahvale“! Siin on mingi absoluutselt skisofreeniline vastuolu.

Oleme täiesti harjunud ja leppinud suurte, põhimõtteliste ja meid eluliselt mõjutavate valedega. Ning meil on „nulltolerants“ tõe kerge väänamise suhtes tühiste asjade kohta, mille olemasolust me ei oleks midagi teadnudki, kui skandaali poleks tekitatud.

Oh ei, ma ei arva kuidagi, et nö väike vale peaks olema lubatav ja andeks antav. Aga väikeste valede lubamatuse kõrval tundub suurte valede totaalne lubatavus nii üdini jabur ja patoloogiline.

Me oleme üks veider ühiskond.“