Välispoliitikas tuleb pidevalt õppida, mitte tuimalt “mihkelsoni” teha

Poliitilised ja sõjalised arengud endises Nõukogude Liidus on ka Eestile väga hoiatavad, iseasi on, kas poliitikud seda ka näha oskavad.

Kummaliseks teemaks on olnud Valgevenes toimuv. Mõistagi toetab eesti rahvas, kes ise Laulva revolutsiooni edukalt läbi tegi, totalitaarse võimu kukutamist. Ainult et rõhud on kuidagi paigast ära – ka paljud Eesti poliitikud ei näe Valgevenes toimuvas mitte ühe rahva vabadusvõitlust ja enesemääramisõigust, vaid võimalust liberaalse demokraatia ekspordiks.

Valgevene abistamiseks on algatatud programme, kuigi sealne opositsioonijuht on palunud raha mitte pakkuda, sest see annab president Lukašenkale võimaluse opositsiooni Lääne rahastatavaks toetuseta grupeeringuks tembeldada.

Juba räägitakse mingist Valgevene migrandimassist, mida tuleks vastu võtta, kuigi selline protsess, kus põgenetakse massiliselt, pole veel alanud, ja peamised lahkujad on poliitiliselt aktiivsed inimesed, keda kodumaal ähvardavad repressioonid. Võib-olla laseks valgevenelastel ikka Lukašenka kukutada ja kodumaa korda teha, mitte asuda siia kunstlikult diasporaad looma?

Eestis aga on alanud valgevene migratsiooni soodustamine: “…osutada kaasabi IT-pargis Technopolis, programmi Startup Estonia programmide ja teiste olemasolevate meetmete kaudu Valgevene IT-spetsialistide töölevõtmiseks Eestis, kes kaotavad Valgevene võimuusupeerijate surve või repressioonide tagajärjel võimaluse Valgevenes elada ja töötada”, nagu kirjutatakse 32 tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelase pöördumises ministrite ja presidendi poole.

Tegu on Valgevene tulevikuühiskonna ajupotentsiaali teadliku vaesestamisega, sest need inimesed enam Lukašenka-järgsesse Valgevenesse tagasi ei pöörduks. Küll aga venestuks Eesti veelgi enam.

Muidugi ei pääsenud Eesti poliitikute mõttemaailma õpetlik kriis Kõrgõstanis, kus võltsiti väidetavalt samuti valimistulemusi ja rünnaku alla jäi ka riigi parlament. Eks see riik jääb kaugemale kui Valgevene.

Aserbaidžaani ja Armeenia konflikt Mägi-Karabahhia pärast pole samuti Eestis erilist poliitilist vastukaja leidnud, ja kahjuks ka mitte sõjalist – ometigi on sealses sõjategevuses rohkesti aspekte, mida tuleks meie puhul kiiresti arvesse võtta, alates seal kasutatavatest relvadest kuni taktika ja strateegiani, mida Kaukaasias kasutatakse vaenlaste vastu. See konflikt peaks Eestile ütlema, et kaitselüngad õhutõrjes ja rannakaitses tuleb eriti kiiresti täita ja raha tuleb selleks mistahes kohast leida.

Arvata, et maailmas maksavad endiselt kunagised rahvusvahelised kokkulepped, võib ainult pidevalt “Mida meist küll liitlased arvavad!” karjuv reformierakondlane Marko Mihkelson. Tegelikult muutub olukord juba päevade, mitte enam nädalate ja kuudega – näiteks on NATO liige Türgi sõja piiril sama alliansi teise liikme Kreekaga, sõdides samas ka aserite poolel armeenlaste vastu. Mart Helme on pidevalt rõhutanud, et senist maailmakorda sisuliselt enam ei eksisteeri ja nüüd tuleb arenguid hoolega jälgida, et miski meid ootamatult ei tabaks.

Ees on USA parlamendivalimised, mis võrdse tulemuse korral võivad sealmail kodusõja-laadse olukorra tekitada ning Venemaa muutub üha agressiivsemaks, kusjuures Lavrov lubab Euroopa Liidule vastusanktsioone – sellises olukorras ei saa enam 1975. aasta Helsingi lõpp-pakti raames elada.