Valitsuse 1306 päeva. Lisanduvaid soovitusi koalitsioonileppele

Kaspar Arro on võõrsil elav Uute Uudiste kaasautor.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro jagab võõrsilt valitsusele näpuandeid, mida teha, et sajale päevale järgneks ka tuhat kolmsada kuus Stenbockist nähtud päikesetõusu ja –loojangut.

“Valitsusel on ametis oldud sada päeva. Kirjutati palju artikleid ja avaldati arvamusi, kui edukad need sada päeva olid. Üks on väga selge – vihavabad need 100 päeva ei olnud, ajakirjanduse poolt ääsina lõkkele õõtsutatud vihatuli põles ereda leegina, õhus on tunda uue ajastu riigipöörde hõngu.

Nii nagu Venemaa ei tunginud Krimmi jõhkralt ülekaaluka tankide ja lennukite armeega, vaid “viisakate inimeste” abil, nii lootis ka Reformierakond sügiseks valitsuse moodustada mitte jõuametite poolt läbiviidava riigipöörde läbi, vaid katsus läbi ennekuulmatu mustamiskampaania abil valitsust langema panna.

Paks tädi pole küll veel ooperis laulnud, kuid tundub, et Reformierakonna vihakampaania pole loodetud eesmärke – ehk tagasipääsemist miljonitehingute juurde ja korruptsioonijuhtumite kohtu alla saatmise ärahoidmine – ei ole saavutatud.

Tänane valitsus püsib, ehkki veel pisut peata ja turmtule all korralikult tegutsemisvõimetu, kuid olukord paraneb. Õpitakse töötama ajakirjanduse pideva ründe all, lepitakse faktiga, et see jääbki nii järgnevad ligi neli aastat. Hakatakse kasutama ka vastutaktikaid ning Reformierakonna korruptandid võetakse siiski uurimise alla, kui rahvas on oligarhide dirigeeritud ajakirjanduse kära vastu immuunseks muutunud.

Tundub, et ainult riigivarguse ja maksumaksja kulul loodud soojade ametikohtade peale ülesehitatud erakond ise on hakanud vaikselt lagunema, esimesed rotid põgenesid laevast lekitades sealjuures avalikkuselegi reformierakondlaste ainsaid eesmärke, mis neid töös on hoidnud. Raha, raha ja veelkord palju raha.

Sada seljataga, kuid 1306 ees

Nagu arvata võis, siis EKRE tulihingelised pooldajad nägid nendes sajas päevas suuremaid saavutusi, kui tegelikkuses on saavutatud. Samamoodi loomulikult nägid sildamid ja muud propagandistid sajas päevas ebaõnnestumiste jada ja ennustavad kadu. Tänane tegelikkus on siiski kuskil seal vahepeal – valitsus pole täiel võimsusel tööle saanud hakatagi, uued ministrid on hädavaevu vaid oma rolli sisse elanud ning täna ollakse ikkagi riigiametnike raudses haardes.

Samas ennustada kadu või näha järjestikkuseid ebaõnnestumisi on ka vaid liberaalide “märg unenägu”. Kogu spekulatsioonide kaardimaja aga lammutas valitsuse juht, peaminister Jüri Ratas, öeldes, et sada on küll möödas, kuid olulisem on keskenduda 1306 päevale, mis tänasel valitsusel alles ees on.

Ehk sellega andis Ratas selgelt mõista, et jutt suurtest vastuoludest valitsuse sees “EKRE retoorika” tõttu on vaid suur Luige ja Linnamäe meediamajade bluff ja tegelikkuses käib valitsuse tasandil asine töö. See valitsus ei lange sügisel, nagu propagandistid ennustavad või pessimistid kardavad.

Kuhu suunas siis liikuda need 1306 päeva? Loomulikult on tegevuse kondikava kirjas ju valitsuskoalitsiooni raamlepingus, selles osas nagu esimesel pilgul midagi kõrvaltvaatajal lisada ei olekski.

Kuid siiski tahaksin toonitada mingeid aspekte, kuhu valitsus võiks senisest rohkem rõhuda. Eriti siis valitsuse EKRE-poolne osa, kellede kõrvu Uutes Uudistes kirjutatud artiklid ka jõuavad.

Vanameelsetel ametnikel tuleb kõrvad tuliseks teha

Esiteks, üks olulisem osa, et Eesti riigis üldse midagi muutuma saaks hakata, on vaja “kõrvad pihku võtta” end seni karistamatuna tundval, peamiselt Reformierakonna poolt ametisse määratud ametnikkonnal. On sümptomaatiline, et isegi ametnikkonna Isamaa/EÜS taustaga fraktsioon on ülbelt sõna võtmas nii erakanalites kui ka alusa avalikul areenil. Seega, isegi üks valitsuserakond ei suuda ohjata oma Reformierakonna meelseid ametnikke-maasikaid!

On vist palju lisada, et selline ametnikkond laseb omavahel koordineeritult põhja kõik uue valitsuse algatused, mis erinevad senisest ühiskonnakorralduse praktikast, nii et sisuliselt jääb reformierakondlik vaim ikka ühiskonda kummitama ka aastaid peale valimisi, mis Reformi lõplikult pukist viskasid!

Ametnikkonna sees tuleb ette võtta järk-järguline, kuid järjekindel puhastus. Need, kes on vana aja meelsust täis ja ikkagi avalikult Rõivase-Ligi “professionaalide” valitsust taga igatsevad, tuleb anda võimalus erasektoris. Valitsusaparaat tuleb mehitada ametnikega, kes ka uut ja senisest sotsiaalsemat poliitikat ellu tahavad viia.

“Võitjate” narratiivi asemel peab ametnikkonnas valitsema hakkama solidaarsuse ja rahvakodu narratiiv. Arusaam, et Eesti riik ei ole ehitatud paari tuhande õnneliku lotovõitja jaoks vaid ühiskond on tervik ning Eesti riik on põhiseadusest tulenevalt eesti rahvuse parima äraolemise jaoks ehitatud aparaat. Selleks on küll ka vaja ehk senisest tugevamalt poliitilisel tasandil ka endale see narratiiv sõnastada.

Kui me jätkame reformierakondlikus vaimus, et riik on ehitatud rikastele, siis pole ka imestada, kui 2023. aastal ootab valitsust ees krahh ning tagasi naasva Reformierakonna kõrval võtavad opositsiooni kohad uues riigikogus sisse hoopis uued protestijõud.

Massidesse ulatuv protest ühiskonnas kaob alles siis, kui valitsus saab aru, et kaasaegses euroopalikus riigis tuleb meie kõigi poolt ühiselt saavutatud majandusedu viljasid ka meie kõigi vahel jagada. Ei saa olla nii, et üks ettevõte toodab väärtust miljoni eest, kuid sellest väärtusloomest võtavad endale aastas 900 000 eurot kaks omanikku ning 20 töölist saavad siis ülejäänud 100 000 eurot (närune, häbiväärne miinimumpalk, mis vajab kohest tõstmist!).

Eraomanikul ei ole moraali ja ei peagi olema moraali – eraomanik toimib hundiseaduste järgi. Kuid siin ongi vaja tasakaalustavat riiki, kes pehmendab neid protsesse ning leiab mõistliku kompromisspunkti (sotsiaalse) õigluse ja ettevõtlust käima paneva kasumijanu vahel. Täna on see punkt selgelt kasumijanu poole kaldus ning selle olukorra jätkumine ähvardab lõpuks moraalse, majandusliku ja poliitilise anarhiaga, nii nagu see juhtus Ladina-Ameerikas.

Sotsiaalne konservatism võiks olla rahvast ühendavaks märksõnaks

Sotsiaalse sõnumi edastamine ja sotsiaalprobleemidega – laste vaesusrisk ja hariduslik kihistumine, palgavaesus, eakatele väärika eluõhtu garanteerimine – tegelemine peaks olema uue valitsuse peamine prioriteet. Eelnevad valitsused on laissez-faire poliitikat niigi ebamõistlikult kaua ajanud, nüüd on tagumine aeg ühiskonda korrastama ja organiseerima hakata, et riik töötaks eesti rahva jaoks, mitte paarikümne tuhande jõukuri ning riigiametnike nomenklatuuri erihuvides.

Konservatiivsust saab mitmeti tõlgendada, kuid see, mida Eesti inimesed vajavad on sotsiaalne konservatism. Eesti sotsiaaldemokraadid tegelevad küll igasuguste seksuaalelu vähemuste huvidega ning valutavad südant meile absoluutselt võõraste ja soovimatute Aafrika immigrantide murede üle.

Kuid eesti inimene, lihtne tööinimene, kes ausalt oma leiba teenib, see ei huvita ei Ossinovskit ega Saart ega Kivirähku, välja on kuulutatud “maksurahu” ehk olukorra stagneerimine Reformierakonna poolt loodud raamidesse. Seevastu võiksid sotsiaalsed konservatiivid muretseda enamuse eest. Eesti rahva lõviosa eest, kes on kannatanud juba aastakümneid liberaalse kaose käes, vaesudes ning kaotades tulevikulootused. EKRE-l ja tänasel valitsuskoalitsioonil on võimalus võtta eesti rahva enamuse muredega tegelemine oma kätesse.

Siin võiksidki positiivses sümbioosis kokku saada Keskerakonna sotsiaalne mõõde, mida EKRE tasakaalustab omalt poolt rahvusliku sõnumiga: rahvakodu eestlastele! Samas Keskerakonna aastatepikkuselt viljeldud sotsiaalne agenda võiks koalitsioonis tasandada ka EKRE erakonna sees olevaid tahumatuid nurki – eks ole ka meie erakonnas veel inimesi, kes mõtlevad primitiivselt, et igaüks olgu ise oma õnne sepp ja rahvuskaaslane olgu rahvuskaaslasele hunt!

Kui selline sümbioos tööle hakkab, siis võib Eestist viimaks jõukas riik saada, kus pensionärid sõidavad Rooma puhkusereisile ning palgavaesus on teema, millest me räägime Venemaa uudiste rubriigis. Kus iga inimese – olgu ta siis ettevõtja või töölise – laps võiks saada väärika hariduse ehk algusstardi oma enda isikliku karjääri või kutsumuse alustamiseks. Et ei oleks enam lapsi, kes jätavad koolitee pooleli lootusetusest ning siirduvad verinoorelt töörindele, et saada oma elu esimene nutitelefon.

Töö kestab aastaid, kuid alustada võiks kohe

Sotsiaalse riigi, rahvakodu, ülesehitamine võtab aega aastaid. Nii nagu ka Mart Helme arvamusfestivalil nentis, et oleks tore ju olla Al Bundy, kes jagab kõigile kohe raha, kaasaarvatud koerale, kuid nipsu lastes ei saa kõike kohe teha. Paraku peab aga probleeme lahendama ükshaaval.

Rootslased ehitasid oma rahvakodu (mis kahjuks küll täna hävimisohus) üles paarkümmend aastat. Selge on, et aastaks 2023 pole me veel terve riigiga Euroopa tasemel, kuid kui võetud suund on õige ja on orienteeritud ausate tööinimeste olukorra parandamisele, siis valijad tunnetavad selle ära ja annavad tänasele valitsusele tänasest veel kõvema mandaadi ka järgmiseks neljaks aastaks. Seda aga ei saa tagada vaid retoorikaga valijat lollitades, kui tegelikkuses jätkates tänase liberaalse kapitaliomanike poole kaldu oleva mudeliga. Valija võib küll olla lühiajalises plaanis rumal, kuid pikapeale jagab kriitiline mass ärksamaid inimesi pettuse läbi.

Palju saab ära teha ka selle nelja-aastase mandaadi jooksul. Näiteks, nii nagu eelmine valitsus viis viimaks sisse 500-eurose maksuvaba määra, mis tõeliselt kergendas töötava inimese rahalist olukorda, võiks praegune valitsus näiteks viia sisse progressiivse tulumaksu. See tähendab alandada oluliselt makse vaesematele, mis tõstaks viimastel reaalpalga taset ning aitaks muuhulgas ka ettevõtetel tänase palgasurve olukorras palgakuludelt kokku hoida.

Samal ajal saab oluliselt tõsta makse jällegi nendele, kellel oli 17 aastat aega varandust koguda ning eluks vajalik ammu olemas. Näiteks varamaksu ja pärandimaksu sisseviimine, millised näiteks aitavad Suurbritannias kergendada töötavate inimeste maksukoormust ning leevendavad täna kasvavat sotsiaalset ebaõiglust ühiskonnas. Samuti, kuna on teada fakt, et Eestis on kõik hinnad ammu Euroopa tasemel, ületades kohati juba räigelt näiteks Saksamaa hinnataset, siis on viimane aeg radikaalselt tõsta miinimumpalga nõuet. Miks ei võiks olla tänane 540-eurone miinimumpalk 2023. aastaks 1000 euro juures?

See meede saab muidugi kehtida vaid ukraina odavtööjõu maaletoomise range keelamisega kooskõlas, et ahned ettevõtjad ei asendaks häbematult eesti töölise ukraina ersatstööjõuga. Kui praegune valitsus need radikaalsed sammud ellu viiks, siis ma ei imestaks, kui järgmistel valimistel saaks koalitsioon rahvalt 70-75% suuruse mandaadi!

Ehitades põhjamaist heaoluühiskonda, vältigem samas Rootsi vigasid

Ja veel, enne kui lõpetada – Eestil on suur võimalus sotsiaalriiki ehitades vältida neid vigasid, mis on juba ajalooliselt tehtud Lääne-Euroopas, kes pidid moodsa riigi ehitamise esimesena, ilma eeskujudeta ette võtma.

Esiteks, me peame jääma heaoluriigi algse põhimõtte juurde – heaoluriik on tööinimeste ühiskond! Tööd tuleb austada, tööd tuleb hinnata. Tuleb vältida “sotsiaalpuukide” klassi tekkimist, sotsiaalsed garantiid on ikka mõeldud ausate inimeste “vee peal” hoidmiseks aegadel kui majandus on oma tsüklilises madalseisus või kui jällegi kui inimene vallandatakse ühest kohast ja ta otsib aktiivselt ja ausalt uut töökohta.

Teiseks, me saame tänasest vältida Rootsi ühiskonna peamist viga, mis tänaseks sealse heaoluühiskonna pankroti äärele on viinud. Ehk täpsemalt, me saame vältida massilist immigratsiooni Eestisse, mitte laiendades heaoluühiskonna hüvesid potentsiaalsetele riiki trügijatele – heaoluühiskond saab püsida vaid töökatel ja ausatel Euroopa inimestel.

Kolmandaks, me saame õppida Euroopa kogemusest, et heaoluriiki tuleb algusest peale katsuda ülal pidada mõistliku bürokraatliku aparaadiga. Muidugi e-lahenduste rakendamise võimalus, riigi digitaliseerimiseks annab juba automaatselt meile eelise raskepärase 1960-70-ndate tüüpi heaoluriigi ees.

Kui me suudame luua bürokraatlikult kergekaalulise ja lihtsa,  vaid oma inimestele mõeldud ning töökust austava heaoluriigi, siis võib viimaks ilma irooniata lausuda presidendi kohusetäitja Kersti Kaljulaidi kombel: “Eestis pole kunagi nii hästi elatud, kui praegu!”.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga