Vana koer uusi kombeid ei õpi – Postimees kirjutab “kurjast Ungarist” ja “sügelevate näppudega” erakonnast Eesti valitsuses

Ungaris kehtestatud eriolukorra meetmed on vallandanud infosõja sealse valitsuse vastu ja sellega on liitunud ka Eesti peavoolumeedia.

Alles see oli, kui ERR-i “Välisilm” tegi intervjuu Ungari välisministriga, kasutades küsimustena ainult Brüsseli levitatavaid stampseisukohti – nüüd on sama teed läinud Postimehe juhtkiri. Süüdistused Ungari vastu on kõigis liberaalsetes infokanalites sedavõrd ühesed, et need pärinevadki ilmselt ettekirjutusena ühest allikast.

Kust võtab Postimees info Ungaris toimuvast? See selgub juhtkirjast: Human Rights Watchi hinnangul ei olevat Ungari «halvasti juhitud, alarahastatud ja alamehitatud» tervishoiusüsteem kriisiks valmis, “üks arst” olevat organisatsioonile väitnud, et puuduvad elementaarsed asjad, nagu desinfitseerimisvahendid ja maskid, ning rääkinud seda anonüümselt, kartes et Orbáni režiim võib viidata «valeinfo levitamise» keelule ja karistada teda viieaastase vanglakaristusega.

Human Rights Watch on organisatsioon, keda pole põhjust objektiivse hindajana võtta, sest nende käsitlus inimõigustest on lääneliku ülepingutatuse tasemel, kus iga kapriis on juba inimõigus, lisaks on HRW oma tegevuses alati toetunud liberaalsele maailmakäsitlusele, mis on konservatiivses Ungaris kahtluse alla seatud.

Anonüümne arst pole samuti mingi autoriteet, kuni ta ei räägi sellest avalikult ja oma nime all, ning kui jutt alarahastamisest ja -mehitamisest ning vahendite puudusest vastabki tõele, siis on see probleemiks mujalgi, näiteks omal moel ka Eestis.

“Orbáni käitumine meediaturul on niimoodi putinlik, muutes ebaoluliseks demokraatlike protsesside korrektsuse (nt valimiste õiguspärase korralduse). Kontrolliga informatsiooni üle on riik pannud näpu demokraatia kaalule, kasutades vahendeid, mida võib õigusega pidada dopinguks ühiskondlikus arutelus. /…/ Sellist võimu on tal vaja samadel põhjustel nagu Putinil või mistahes autokraatlikul juhil – olukord Ungaris on selleks liiga mäda, et meediavabaduse kraane lahti keerata,” sõnavahutab Postimees.

Mis annab Postimehele aluse sellist sõnadeväänamist kasutades väita, et Ungaris see niimoodi toimubki? Kuidas seletaks väljaanne kõike seda lugejale, kes paluks sellise üldsõnalise jutu konkreetsete faktidega lahti seletada?

“Sellistel meetoditel pikalt põhiseadust muutva jõuga kahekolmandikulist parlamendienamust säilitades saabki Orbán teha mida tahes.” Postimees unustab demokraatia reeglid, kus nii suur parlamendienamus (Ungari valimisi pole ebademokraatlikeks tunnistatud) annabki võimaluse teha vastavaid otsuseid.

Postimehe kallutatust Ungari sündmuste käsitlemisel näitab seegi, kuidas väljaanne seostab seal toimuvat Eestiga, väites, et valitsuses on erakond, kelle näpud sügelevat ebaliberaalse demokraatia järele ja isegi kui inimõigusi ei piirata, siis majanduskriisi tekitatud eelarveauk pakkuvat võimaluse võtta ära raha neilt, kellele riik polekski “parempopulistide” arvates seda määrama pidanud.

Väljaanne on esitanud rea otseseid süüdistusi EKRE vastu – nendeks olevat soov võimu haarata ja raha kelletki ära võtta. Postimees ei märka ilmselt, et Eesti valitsuses on kolm üsnagi erinevat osapoolt, mis välistab mistahes ühepoolse võimuhaaramise, isegi kui keegi seda sooviks.

Praeguses olukorras pole ilmselt ühtegi poliitilist jõudu, kes loodaks väga sügavaks kujunevast kriisist sellist kasu lõigata, nagu Postimees ette kujutab. Liigsed kulutused eelarvepuukidele langevad nii või teisiti ära – kui jutuks on ettevõtete ja kodanike toetamine, siis jääb Feministeerium kindlasti rahast ilma, sest feministlik soovõrdsuse edendamine on hetkel kümnendajärguline.

Oleks Postimees piirdunud Ungariga, siis oleks jutt ehk isegi usutavana tundunud, sest lihtne lugeja ei tea Ungaris toimuvast tuhkagi ja usub liberaalse peavoolumeedia juttu, mis annabki võimaluse selliseid tõena tunduvaid juhtkirju kirjutada. Paraku tõi väljaanne taas sisse “parempopulistid” ja “EKRE kaardi”, mis näitab, et vana koer uusi kombeid ei õpi, ja ka eriolukorras, mida keegi siia ei taha, jätkub poliitiline ärategemine.

UU