23.05.2023
Varro Vooglaid
EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid küsis täna Riigikogus, kas praegusel valitsusel on realistlik plaan selleks, kuidas pöörata Eesti demograafilised protsessid kasvule.
„Me teame, et juba pikemat aega Eestis ei sünni kaugeltki piisavalt lapsi selleks, et säilitada Eesti rahvastiku taset. Ja me teame ka seda, et ilma, et Eestis sünniks piisavalt lapsi, ei ole võimalik riigil tagada oma põhiseaduslikku kohustust seista selle eest, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima. See on loogiline paratamatus. Kui ei ole Eesti rahvast, ei ole Eesti inimesi, siis hääbub loogilise paratamatusena ka Eesti rahvuskeel ja kultuur,“ rääkis ta, nentides, et mitte ainult ei ole valitsuskoalitsioonil realistlikku plaani, kuidas selle poole liikuda, vaid tegutsetakse otseselt perekonnavaenuliku ideoloogilise programmi elluviimiseks.
Ta tuletas taas meelde, mida Kaja Kallas ise ütles 2,5 aastat tagasi, kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pingutas selle nimel, et anda Eesti rahvale võimaluse otsustada, kas abielu peaks jääma määratletuks mehe ja naise vahelise liiduna. Tsitaat: “Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lõige 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea ühtegi poliitilist jõudu Eestis, kes sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.”
Vooglaid märgib, et valitsuskoalitsioon nüüd ise, sellesama tsitaadi autoriga eesotsas, viib ellu täpselt seda, mille plaane toona eitati – rünnatakse abielu institutsiooni.
Vooglaid: „Nüüd, pidades silmas, et Eesti riigil on kohustus seista selle eest, et säiliks eesti rahvus, keel ja kultuur läbi aegade, et need jääksid püsima, ja pidades teiselt poolt silmas, et tegelikult valitsuskoalitsioonil, nagu me kuulsime, ei ole mitte mingisugust realistlikku plaani, kuidas selle eesmärgi saavutamise poole liikuda, panen ma ette paar konkreetset ideed.“
Ta jätkas: „Esimene ettepanek seisneb selles: kutsuge palun endaga kohtuma näiteks Stenbocki majja lasterikaste perede liikmed, emad-isad, kes on päriselt lasterikkad perekonnad üles ehitanud, kes on võtnud vastu lapsed oma perekonda, kes on hoolitsenud nende laste eest, kasvatanud neid truus abielus. Ma julgen kahelda, kas te olete seda kunagi teinud, et reaalselt selliste inimestega silmast silma kohtuda ja küsida neilt, mida meie valitsuse poolt saaksime teha selleks, et selliseid perekondi tekiks Eestisse rohkem.
Teine konkreetne soovitus seisneb selles, et valitsus ju alatasa korraldab avaliku arvamuse suunamise kampaaniaid.
Need kampaaniad rakendatakse selle teenistusse, et tõsta esile teatavad ideaalid, millest ühiskonnas inimesed juhinduksid. Viimastest aastatest teame neid massilisi süstimise kampaaniaid. Valitsus tõstab esile seda ideaali, et kõik tublid kodanikud peavad laskma endale need ained sisse süstida, mida nõutakse, ja need kampaaniad lähtuvad eesmärgist, et selle kaudu saavutatakse ka vastav eesmärk. Mõjutatakse inimeste käitumist.
Miks mitte korraldada valitsuse poolt üks suur ja võimas kampaania igal aastal, kus tõstetakse esile perekonnaideaali, abieluideaali, abielulise truuduse ideaali, perekonnale pühendumise ideaali, lasterikkuse ideaali, laste vastuvõtmise ideaali üleüldse?! Ma olen küsinud sotsiaalministeeriumilt konkreetselt, kas Eesti Vabariigis on kunagi korraldatud üksainuski selline kampaania. Ja vastus on olnud selge: ei, ühtegi sellist kampaaniat ei ole mitte kunagi Eesti Vabariigis valitsus korraldanud.“