04.02.2021
Sellised näevad välja marksistlikud võitlejad “headuse eest”. (Foto: Scanpix)
“Kui varematel aegadel (1917) pöörati riike proletaarlaste kätega, siis nüüd üritatakse sama teha äärmuslaste kätega. Aga äärmuslased lasevad ennast marksistide poolt julmalt petta.
Marksistid ei kavatse ega saagi neile mingit tükikest loodetud võimust anda. Äärmuslased nimelt ei moodusta mingit ühtsete huvide ja taotlustega seltskonda. Igaüks on napakas isemoodi ja kui see punt valitsema satuks, oleks kaos totaalne. Sisekaklused võimu nimel eri äärmuslaste vahel oleksid vältimatud. Võhiklus paratamatu. Pole vaja olla matemaatikas geenius, et liita 1 + 1 ja saada õige tulemus.
Selles, et vasakpoolsed on üha vägivaldsemad, pole midagi üllatavat. Kui meenutame Marxi õpetust, siis kesksel kohal selles oli vägivald. Vägivalla vorm, milles Marx nägi võimalust hävitada vana maailmakord, oli proletariaadi diktatuur. Hävitati kõik need, kes olid pärit nö. “valest klassist” – olid kas kapitalistid, kodanlased või neile kaasatundjad – näiteks intelligentsi hulka kuuluvad isikud.
Lenin rakendas Marxi õpetust juba reaalselt, kehtestades Venemaal nn. punase terrori ajastu. Sama tegevust jätkas Stalin ning terror kestis edasi ka Brežnevi ajal, kuigi juba leebemas vormis. Veel suuremate jubedustega sai hakkama Mao Zedong Hiinas ja teised idamaade kommunistlikud liidrid (Põhja Korea, Kampuchea, Vietnam). Vägivald on omane ka Ladina-Ameerika kõikvõimalikele vasakpoolsetele revolutsionääridele ja sissidele. Marxi õpetustest leiavad endale õigustuse ka terroristid.
Sama vägivaldne mõtteviis on omane uusmarksismile. Taas tehakse sama viga, kui arvatakse, et headust on võimalik teostada läbi vägivalla – läbi otsese totaalse kurjuse ning repressioonide.
Marx maalis oma vägivallaõpetuses ühiskonna ette helge ideaali – ilusa kommunismi. Kommunismi poole liikumine pidi vägivalda õigustama. Uusmarksistidel selline ilus ideaal puudub. Nad ei kirjelda seda nende “uut maailma” koos selle “uue inimesega,” nad ei ava kuidagi oma utoopiat, mille poolest see on parem nn. vanast maailmast. Nende “uus maailm” jääbki ähmaseks. Mulle kangastub selle tulevikuna raamatus “1984” kirjeldatu.
Selle “uue maailma” ja “uue inimese” suunas liikumine toimub kaasajal vägivalla teel. Vägivalda on veel varjatud ja sordiini all, püüdes ära kasutada demokraatiat, õigussüsteemi ja inimõigustele ning võrdsele kohtlemisele keskendunud ideoloogiat. Liberaalid pole veel avalikult tunnistanud, et vägivald on nende meetod, millega end ühiskonnas kehtestada. Kuid nende retoorika ja reaalne tegevus – üha enamad repressioonid “valestimõtlejate” suhtes – räägivad enda eest ise.
Kardan, et vägivalla avalik eskaleerumine Eestis on vaid aja küsimus. Ja see vägivald saab olema nii stiihiline kui legaliseeritud vägivald. Esimene legaliseeritud vägivalla pääsuke on juba saabumas – selleks on vihakõne kriminaliseerimine. Sisuliselt on see Pandora laeka avamine.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja