Vastuseks Meelis Vennole: teie Koksveres olete reaalsest elust kaugele jäänud – Eestimaa venestub täiega!

Meedia vahendas veel ühe selge näite sellest, kuidas Eesti on kaheks lõhenenud ja sidet nende vahel tegelikult pole – kahjuks pole ka reaalset infot toimuvatest protsessidest.

Mullu Viljandimaa aasta ettevõtteks valitud osaühingu Mangeni PM tegevjuht Meelis Venno hurjutab Mart ja Martin Helmet välistööjõu piirangute nõudmise pärast.

“Kui inimene hakkab nii hullu juttu rääkima, siis on ta reaalsest elust ikka väga kaugele jäänud. Ma mõtlesin, et Reformierakond on selline, kus ei teata, mis väljaspool Tallinna sünnib, aga et Helme veel “targem” on, seda ei osanud küll oodata. Võite selle kirja panna. Kui härra Helme tahab lüpsma tulla, siis ta on teretulnud. Tulgu koos pojaga (rahandusministri kandidaat Martin Helme – toimetus), kes matemaatikat niikuinii ei oska. Lehmad ootavad,” räägib Venno Postimehes.

Veel kaks aastat tagasi olin ma peaaegu et teine Meelis Venno. Elasin suurema osa oma elust Viljandimaal ja siis kolm aastat Võrus. Ümberringi puhas sillerdav eesti keel, üksikud venelased ja neeger lausa ilmaime. Käin seal praegugi ehedat Eesti nautimas. Ma ei teadnud tollal “suure” maailma tegelikkusest ehk elust Tallinnas suurt midagi. Neegrivärk tundus mingi sürrina.

Ja teate, härra Venno, mis mind Tallinnas kõige rohkem rabas? VENE KEEL – ohtralt vene keelt kõikjal: ühistranspordis, tänavatel, kauplustes. Mõne Maxima müüjad ei vaevu sinuga muus keeles peale vene keele rääkimagi. Suvel sõitsin väikebussiga läbi Harjumaa Kloogaranda puhkama – liinibussis viimane kui üks puhkaja venelane, ka bussijuht. Läksin Kadriorgu valgusmängule “Valgus kõnnib Kadriorus” ja algul tundus, et kõnnin Moskva Gorki pargis.

Vene keel valitseb Tallinnat ja linnavalitsus on täis venekeelseid poliitikuid. Härra Venno, olete te käinud 9. mail Siselinna kalmistu läheduses – ehtne nõukogulik Suure isamaasõja ülistus! Ida-Virumaalt pagevad eestlased, sest eestlus on seal hingest kinni – see on reaalsus!

See pole veel kõik. Tallinnas on küllaga moslemirättides naisi ja ohtralt neegreid – ainuüksi Nigeeriast pärit inimesi loendati mullu 608. Pealinn multikultuuristub iga päevaga üha enam ja üheks põhjuseks on kontrollimatu sisseränne.

Härra Venno, olete te lugenud reedel avaldatud kapo aastaraamatut? Just seal osutatakse sellele, kuidas riik on avanud hooletult uksed nii välistudengitele kui ka võõrtööjõule. Ise sõidan igal hommikul trammiga Tallinn-Väikesest Toompeale ja näen kümneid ehitusplatsidele tõttavaid ukrainlasi.

Just kõigest sellest räägivad Mart ja Martin Helme ning kõik teised EKRE poliitikud! Teie, härra Venno, elate küll Reformierakonna tõttu tühjaks jooksnud Eesti maapiirkonnas, aga teil on 45-st töölisest ukrainlasi vaid neli – loomulikult pole sisseränne teile probleem, vaid on õnnistus! Tallinnas, Harjumaal ja ida-Virumaal on sadu firmasid, kus slaavi võõrtöölised tõrjuvad eesti keele töökeskkonnast üldse välja, sest ülemused mäletavad vene keelt ja kasutavad seda suhtlemisel, vähesed eestlased lähevad samuti üle vene keelele. Võõrtööjõud ei pea integreerumisega mingil moel vaeva nägema, nad tulevad siia kui Nõukogude Liidu ühte vabariiki, kus vene keel maksab igati.

Ukrainlasi ei saa Koksverre eraldi lubada, see on riiklik protsess – õnnistus Mangeni laudas on katastroof Tallinnas. Ukrainlaste massilises sisseveos näeb kapo ohtu ka Ida-Ukraina sündmuste tausta kordumises meil, sest siinsed putinimeelsed venelased on ukrainlaste vastu kurjad.

“900 eurot kuus puhtalt kätte. Kui vahetusi tuleb rohkem, siis isegi 1000–1100 eurot,” vastas Venno küsimusele, kui palju ta lüpsjatele palka pakub. Isegi selliste summade puhul ei õnnestu ettevõtja kinnitusel piisavalt kohalikke inimesi leida. Seetõttu maksab ta sama tasu ukrainlastele, kusjuures nii, et palk kantakse otse töötaja, mitte mõne vahendusfirma kontole. “Eesti inimene lihtsalt ei taha seda rasket tööd teha. Selles ongi kogu probleem,” võttis Meelis Venno Postimehes kokku.

Härra Venno, mina olen maalaps, mu ema oli lüpsja ja minagi käisin poisikesena kontrollilüpsi ajal ämbriga piima laborandini kandmas, ma tean ema kõrvalt lüpsja elu suurepäraselt! Hea sõber minu kodukülas Välustes töötab ka praegu traktoristi ja lüpsjana laudas. Kuigi lüps on suuresti automatiseeritud, tõusevad lüpsjad praegugi talvel pimedas ja suvel päikesetõusuga. See raha, millest te räägite, tuleb ränga tööga, mitte büroos istudes! Paljud vanemad maainimesed on väsinud aastatepikkusest varasest tõusmisest ja kurnavast tööst, noori selline elu ei tõmba. Vaeselt maalt tulnud ukrainlasedki on siin selleks, et raha teenida – ega nemadki võimaluse korral laudas rügaks!

Miks ma kogu selle pika heietuse välja paiskasin? Sest Aasta ettevõtte omanik Meelis Venno näeb asju väga kitsa mätta otsast – temale on ukrainlased õnnistuseks, Eestile üldpildis aga on nad suur oht rahvusriigile. Eestikeelse Lõuna-Eesti kõrval venestub Põhja-Eesti kiiresti ja kord jõuab see tendents ka sinna. Kui maapiirkonnad veelgi tühjemaks jooksevad, vanemad inimesed siit elust lahkuvad ja Vennod Eesti ukrainlasi täis veavad, muutavad küladki Ukraina küladeks.

Ma saan täiesti aru sellest, et Eesti maapiirkondades ei nähta rändeprobleeme nii valusalt, sest elatakse eestlaste ja eesti keele keskel – aga rändav maailm on Tallinnas juba kohal ja levib siit ka väljapoole. Maal pole olulised ei geid ega sooneutraalsus, Euroopa föderaliseerimine ega rändepakt – te märkate neid paraku siis, kui nad on pealinnas kinnistunud ja maale jõudmiseks on vaja vaid jalutuskäik ette võtta.

Maaelu peab hoidma ja taastama, aga ukrainlaste massiline sissevedu pole vähimalgi määral lahendus – see on Ukraina kolimine Eestisse! Selle eest Helmed hoiatavadki!

Allikas: Postimees