Veelkord Pätsist ja temale planeeritavast ausambast

Arvamus,
- Updated

Käesolevat artiklit ei soovi avaldada peavoolu trükimeedia – otsustagu lugeja ise, mis põhjustel. Tunnistan ausalt, et käesolev kirjutis, ehkki objektiivsusele apelleerides, on protestiarvamus.

Mitte ajaloo ega monumentide suhtes, vaid kallutatuse vastu. Ja siinkohal ei pea mitte silmas isegi kallutatust konkreetse maailmavaate, institutsiooni, ajalookäsitluse või salajase vandeseltslaste ordu poolt. Pigem pean silmas meedias kultiveeritavat “avalikku arvamust”, millel enamasti pole konkreetset juhti ega vastutajat, kuid sõltumata sellest, kas ta tugineb selgele mõistusele ja argumentatsioonile, teatud kambavaimule või puudub sellel sisuline alus ja analüüs sootuks, mõjutab see ühiskonna käekäiku

Tekitades suuremal või vähemal määral poolt- või vastulaineid, diskussioone, juhtides moraali, luues eeskujusid ja kujundades arusaamu. Kuigi kõigile küsimustele lõpuni õigeid ja valesid vastuseid pole, kuid on olemas mingid põhimõtted ja samuti teatakse vähemalt Descartes’i aegadest maailmas eksisteerivat nähtused, mida nimetame faktideks ehk tõsiasjadeks. Käesoleva arvamusega ei püüa kaitsta Eesti presidendi seisukohti või ütlemisi – seda teeb ta edukalt ise. Ent sooviks siiras südamemures Eesti avaliku arvamuse ruumis paljudel teemadel leviva faktilageduse pärast kõnelda hoopis faktidest – sest need kahjuks ise end üldse kaitsta ei saa.

Olen monumendi debatiga seoses avaldanud pikema arutleva referaadi vormis blogipostituse, mida aga oma pikkuse tõttu lühi-formaadi peavoolumeedias avaldada ei saa, seetõttu jääb siin pikem arutlus olemata. Küll sooviks arvukatele Pätsi monumendi plaani kaasakoogutajatele meenutada mõne fakti Pätsi ja tema ajastu kohta. Kui blogipostituses olen pikemalt kirjutanud ajaloolisest taustast, hinnangulistest küsimustest ja seni uurimata ajalooküsimustest seoses 1930-te Eesti poliitikaga, siis käesolevasse mahub rääkima ainult kuivadest faktidest, mis võivad seetõttu küll mõjuda tooremalt või teravamalt, aga seda üksnes piiratud teksti mahu tõttu.

Väga lühidalt sooviks siiski mainida Pätsiga seotud ajalookäsitluste ilustamise fenomeni, mis on inimlikul ja psühholoogilisel tasandil täiesti mõistetav. Päts oli viimane okupatsioonieelne valitseja, tema aeg seostus inimestele enamasti heaolu, suhtelise vabaduse, arengu ja õitsenguga – eriti võrreldes pimeda Nõukogude ajaga. Ta oli andekas kõnemees, kultuuri ja eestluse edendaja, üks Eesti riigi rajajatest. Samal ajal teavad vähesed, et suur osa ilusast kuvandist sai suuremaks maalitud tänu sellele, et ta lõi riigis autokraatliku korra ja poliitiliste oponentide karistamise kaudu teatava hirmuõhkkonna. Ta kõrvaldas demokraatliku poliitkonkurentsi, asutas riikliku propagandatalituse ja sellega kaasneva isikukultuse (postmargid, tänavad, koolid jne). Loetelu ei ole mõeldud halvustamiseks, eriti arvestades 1930-te Euroopa taustsüsteeme, ent oluline on seda teada, enne kui me asume esimesele Eesti autokraadile monumenti püstitama Riigikogu kõrvale – institutsioon, mille suverään tema demokraatlike vaadete tõttu laiali saatis. On enam kui kummaline lugeda tänases kohati “mõistusejärgse” (olen sunnitud seda sõna kasutama) avaliku arvamuse veergudelt, kuidas laialdaselt, teravalt ja süstemaatiliselt kritiseeritakse kõikvõimalikke, kas või õige pisut autokraatia või paremäärmusluse ilmingutega nähteid (või isegi kaudseid nähteid) Eestis ja Euroopas. Samas kiidame valjuhäälselt heaks monumendi püstitamise Eesti ajaloo ainukesele riigipöörajast autokraadile – ja seda otse Toompeale.

Fakt 1: Päts oli rahuajal Eesti ajaloos esimene küüditaja. Kooliõpikutes ja -tundides seda vaevalt käsitatakse, paljud pole sellest ilmselt kuulnudki, ent 1934. aasta riigipöörde järel teostatud sanktsioonid ei piirdunud Vabadussõjalaste liidu juhtliikmete vangistamise, Riigikogu tegevuse lõpetamise, poliitpuhastuste, riisumise ja tsensuuriga, vaid kaasati ka selliseid nõukogude ajast tuttavaid meetmeid, nagu ebasobivate isikute küüditamine. Mitte küll tuhandete kaupa ja Siberisse, vaid toona lihtsama lahendusena Eesti saartele, ohvriteks osad Vabadussõjalaste perekonnad ja nende poliitilist liikumist toetanud ärimehed. Ehkki tingimusi okupatsiooniaegsete sündmustega võrrelda muidugi ei saa (kuna pigem oli tegu poliitilise mõjutusvahendi kui genotsiidiga), siis fakt jääb faktiks. Liikumisvabadus on siiski üks inimese põhivabadusi ja seda piirata poliitiliste vaadete või perekondliku kuuluvuse tõttu – käib demokraatiast kauge kaarega mööda. Siit ka minu üleskutse õigusteadlastele ja õigusajaloolastele tegemata töö osas. Tuleks anda sisuline juriidilis-teaduslik hinnang, kas Pätsi režiimi kuriteod langevad ka inimsusevastaste kuritegude kategooriasse, mida teatavasti loetakse aegumatuteks kuritegudeks. Õigluse ja ülekohtu mõttes pole vahet, kas küüditatakse kümme inimest või kümme tuhat. Enne kui monumente püstitama asuda, võiks vähemalt sellised “pisiasjad” üle kontrollida.

Fakt 2: Puudulikud ajaloohinnangud Pätsi tegevuse osas on kahjuks laiem teema, kui võimalikud inimsusevastased kuriteod. Tunnustatud ajaloolased on avaldanud tõsiseid doktoritöid ja vaieldud mitmetel teemadel, näiteks sellest: kas ja kui palju võis Päts saada raha Nõukogude saatkonnast ning kas 1934. aasta riigipööre võis olla saatkonna kaudu kooskõlastatud. Kuid lahti rääkimata ja läbi uurimata (kui mitte arvestada mõnda soome ajaloolaste üldhinnangulist raamatut) on oluline küsimus sellest, mis juhtus Eestiga välis- ja julgeolekupoliitiliselt 1934-1940, eriti just Eesti ja Põhjamaade suhetega, seoses Eesti autokraatliku riigikorraga. Kirjutatud on küll relvastuse tasemest, lähenemisest Saksamaaga, loomulikult MRP-st, Müncheni sobingust ja muust laiemast taustast. Kuid täiesti läbi analüüsimata on oluline teema, kuidas mõjus Eesti-Soome suhetele Sirgu eksiiliaeg Soomes, mil soomlased – nagu suur osa eestlastestki – olid Sirgu pooldajad. Milline oli üldse autokraatia mõju Eesti suhetele lähinaabritega? Mainitud on Postimehe sulgemise järel Ilmar Tõnissoni poliitilise iseloomuga kohtumisi Sirguga Helsingis – ka need vääriksid uurimist. 1936. aastal esitasid 4 endist riigivanemat Pätsile märgukirja demokraatliku riigikorra juurde pöördumiseks – avaldada said nad selle aga Helsingin Sanomat’es, kuna Eestis kehtis Pätsi ajal tsensuur. Muuhulgas keelati isegi avaldada teadet traagiliselt hukkunud Sirgu matuste kohta Soomes. Ilmselt just siit sai alguse Eesti-Soome suhete “jääaeg”, mis tipnes muide Talvesõtta suunduvate osade eesti vabatahtlike vahistamisega Eesti rannikul PolPol-i poolt. Täiesti kahetsusväärselt ei kasutanud Päts endale võetud suurt voli ja ajaloolist võimalust luua oponentidega 1934. aastal lepitus ja jõuda olukorrast konsensuslike lahendusteni, lõpetades endised populistlikud lahingud ja luues kõigi osapoolte osavõtul uus põhiseadus. See kõik oli võimalik ja täiesti ilma vangistuste, küüditamiste, tagakiusamisteta ja poliitilise klaperjahita Vabadussõja kangelastele. Selle asemel valis ta (võib-olla ettenägematult) välispoliitilise isolatsiooni tee ja autokraatia. Tuleb märkida, et vapside näol ei olnud tegemist mitte terroristliku organisatsiooniga (nagu ehk Pätsi propaganda püüdis väita), vaid täiesti legaalse ja demokraatlike eesmärkidega poliitilise liiduga.

Põhjalikumalt pole analüüsitud sedagi, kuidas õiguslikult tõlgendada 1939-40 VAP-i tingimustes Soome pommitamist Eesti lennuväljadelt tõusnud Nõukogude lennukitelt. Kas polnud see just rahvusvaheliste suhete “viimane aken”, kui Eesti oleks saanud ja pidanud ühemõtteliselt loobuma Nõukogude orientatsioonist ja alustama plaanipärast sõjategevust? Üks tüüpilisi lähtepunkti vigu, mida tehakse, on eeldus, et Eesti niikuinii ei oleks saanud Nõukogude liidule sõjaliselt vastu ja kohe kindlasti oli kasulikum alla anda. See pole sugugi sajaprotsendiline tõde. Isegi, kui Eesti poleks sõda võitnud, on teadusliku süvaanalüüsi vääriline teema, kas ja kuidas oleks kasulikum olnud diplomaatilist mängu mängida, evakueerides näiteks sõjaliste operatsioonide abil riigi juhtkonna, arhiive, väärisesemeid ja muid varasid. Alla anda saab väga erineval moel, aga kui võitled šaakaliga, pead kasutama ka šaakali jultumust. Pätsi klikk ei näinud või ei soovinud mitte vähimalgi määral läbi näha enda valitud tee täielikku strateegilist läbikukkumist ja kindlat Nõukogude võimu alla vajumist, mis ometi oli kaugelt ette näha. Oli ilmselge, et igale järeleandmisele järgneb Stalini uus nõudmine ja lõppeb selline väljapressijalik olukord varem või hiljem okupatsiooni ja anneksiooniga. Tollane Pätsi ja Laidoneri väljendatud avalik retoorika, kuidas “Eesti oli käitunud targasti ja Soome mitte”, oli korraga nii Stalini-meelne propaganda, samas aga naiivne ja valelik mõtteviis ühekorraga. Isegi tollased koolipoisid on hiljem meenutanud, et kui nad nägid VAP-i käigus sisse voorinud Nõukogude kolonne, oli nende ühine järeldus, et iseseisvus on lõppenud. Miks meie riigijuhid seda tõsiasja oma rahva eest varjata soovisid? Küsimus oli ainult selles, kuidas Eesti sellest iseseisvusest loobub. Teine ja ühtlasi vaba Eesti jaoks viimane strateegiline võimalus oli kevadel 1940, kui Talvesõda Soomes lõppes viigiga ja oli selge, et Eesti iseseisvus peatselt idanaabri poolt käsile võetakse.

On täiesti eksitav väita, et Päts tegi kõik targasti, teades ette Hitleri-Saksamaa peatsest rünnakust Nõukogude Liidule. Isegi, kui ta tõesti seda aimas, siis ometi ta ju ei teinud mitte midagi vajalikku. Ta ei põgenenud riigist, ta ei hoiatanud kodanikke, ta ei informeerinud maailma diplomaatide kaudu juunipöördest. Samuti ei püütud peita riigisisest kergerelvastust (või jagada salaja rahvale; ega Nõukogude Liit siis ei kontrollinud veel Eesti ametiasutusi), ei loodud ka relvapeidikuid, ei viidud riigist välja sõjalaevastikku ega lennuväge (selleks olid kõik eeldused olemas), ei valmistatud rahvast geriljasõjaks või näiteks ei valmistatud ette valitsuse põrandaaluseks tegevuseks (nagu Prantsuse Vastupanuliikumine natsiokupatsiooni ajal). Pigem, nagu on ka õigesti leitud, elas Päts selleks ajaks juba enda loodud autokraatia võimuillusioonis ja arvas, et tema võim kuidagi müstilisel moel on tugevam diktaatori Stalini poolt juhitud hiigelnaabri soojast “kaisutusest”. 1937-38.aasta repressioonid Nõukogude Liidus olid kõik ammu Eesti juhtkonnale teada (seda on viidatud protokollitud koosolekutel), samuti Karjala küüditamistest, nagu ka verised mälestused 1917-1918 sündmustest: ENSV ajaloo 10 esimese aasta ette ennustamiseks polnud vaja kristallkuuli. Parimal juhul oli tegemist tema äärmise naiivsuse ja lühinägelikkuse kombinatsiooniga, et mitte rääkida palju hullemast: täielikust kollaboratsioonist ja reetmisest.

Kokkuvõttes soovin öelda, et ei ole õige jätta Pätsi ja Laidoneri 1939-1949 aastate Eesti rahva traagiliste kannatusaastate vastutusest täiesti kõrvale. Seda mitte ainult läbimõtlematult allaandliku, rahvast ära andva ja kollaborantliku strateegia tõttu. Rohkem isegi seetõttu, et 1934. aastal oldi ebademokraatliku riigipöördega haaratud endale võimutäius, likvideeritud demokraatia ja samas olid nii Päts kui Laidoner 1940. aastal endiselt riigiaparaadis kõrgematel kohtadel. See kahtlemata vähemalt osa vastutusest nende peale suunab. Lõpetuseks märgin, et Päts muide ei asutanud Eesti riiki üksi, vähemalt sama suur roll oli Tõnissonil, Vilmsil, Piibul, Pitkal ja teistel võtmetähtsusega riigimeestel. Nõustun ka Vaba Mõtte Klubis väljendatud mõtetega, et riigipööraja monumendi sobilik asukoht pole Riigikogu kõrval, pigem näiteks “Estonia” kõrval või mujal all-linnas. Enne monumendi rajamist tuleks aga ajalugu selgeks õppida. Et pärast piinlik ei oleks.

Mihkel Langerbraun

Seotud lood: Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige Jaak Tamm: Kuidas sünnivad müüdid? 

Kommentaarid

5 commentsOn Veelkord Pätsist ja temale planeeritavast ausambast

  • Avatar

    On äärmiselt kahetsusväärne, et mingisugune Ülla Vähk ( Tartu Ülikool ) kasutab Pätsi autoritaarse riigipöörde õigustamiseks ja vapside mustamiseks tüüpilisi nõukogude ajaloolasele omaseid demagoogilisi võtteid. Suurim võltsiv demagoogia seisneb selles, et laest võetuna võrreldakse vapse Saksamaa natsidega ja Nõukogude Liidu kommunistidega, ja kes olevat pealegi haudunud sõjalise riigipöörde kavatsust. Kui kahes ülalmainitud riigis natsid ja kommunistid legaalsete demokraatlike vahenditega mitte kunagi poliitilist absoluutset enamust ei saavutanud, siis 1933. aasta vapside poolt esitatud uut põhiseadust toetas absoluutne enamus eesti rahvast. Seda rahva poolehoidu tõestasid ka kohalike võimuorganite valimised ja oleks tõestanud ka Eesti Vabariigi seaduslikud Presidendivalimised. Peaks olema selge, et taolises poliitilises olukorras ei oleks väidetaval vapside relvastatud võimuhaaramisel olnud mingit mõtet. Erinevalt muidugi Pätsist ja Laidonerist, kes muide oma sõjalist riigipööret õigustasidki uue rahva poolt heakskiidetud vapsliku konstitutsiooniga.Väide, et vapsid taotlesid riigi sisulist ” pööramist ” on aga täiesti ajuvaba. Demokraatlike valimiste järel tulevad ikka võimule uued poliitilised jõud, kes sellega ” pööravadki ” riiki. Nii võib ka 1991. aastal toimunud Eesti taasiseseisvumine kuulutada ebaseaduslikuks.Mis aga puutub sellesse nn kolmandasse väitesse, siis ei tahaks mitte kuidagi uskuda, et Päts oli idioot ja ta oma lömitava igasuguse vastupanuta alistumisega tahtis eesti rahvast päästa. Pätsi klikk teadis suurepäraselt, mis Nõukogude Liidus toimub ja sai aru ka sellest, et MRP on ajutine, et Nõukogide Liidu ja Saksamaa vaheline sõda tuleb ( millele muide Stalin Hitlerit provotseerides ka kaasa aitas ) ja sellisel juhul on Stalinil vaja demokraatlike lääneriikide toetust, kuid sellisel juhul oleks Balti riikides läbiviidav täielik genotsiid olnud välistatud. Muidugi – äkki oligi Päts loll, aga lollile liigselt igasuguseid mälestussambaid püstitada ei maksa. Kuid vaevalt – Nõukogude Liidu agent Päts täitis Kõikide Aegade ja Kõikide Rahvaste Kõige Suurema Juhi Stalini korraldusi

  • Avatar

    Hea tahtmise korral saanuks EW 1939.a NSVLi vastu välja panna kümmekond tuhat meest. Kas ikka tasub olla nii sinisilmne, et oleksime suutnud peatada ~20kordse ülekaaluga jõugu? Tuletame meelde koolisõpitu: Kubanimaalt “eemaldati” mitukümmend ešelonitäit kohalikke ja samapalju toodi keskvenemaalt rahvast asemele. Meenutame, mida tehti krimmitatarlastega, või volgasakslastega. kuhu nad kadusid? Ja eestlased oleks oma maale jäetud? Ja-ja demagoogia! Eks siis samasugune analoogia: Rets automaatrelvaga tänaval, ohver sihikul. Viimane osutub kiiremaks ja rets oma relvaga vajub hunnikusse. Võiks arvata: pealtnägijad ohkavad kergendatult. Tutkit! Käerauad klõpsavad ellujääja kätele. Jälle demagoogia! Rets tahtis väljavalitule hoopis pai teha. Näete, õiglus ikka võidab!? Mis on tagatiseks, et 39-dal oleks olnud teisiti.. On ikka korrutatud, et tavainimene kaabakaga kohtudes ei peaks ründajat “hammustama”, nii suurendad eeldatavasti ellujäämise võimalust Ja veel. Oleksid vabadussõjalased saanud tegutsemisvsbaduse, oleks Podstami sündmused ikkagi toimunud. Oleks siis midagi teisiti? Mina loen sündmusi, nagu see oli, positiivseteks. Meie elame ikka veel omal maalapil;

    • Avatar

      Oletused, oletused, oletused. Selle võiks Ennustaja Edgarile jätta. Räägime parem fektidest. Päts oli rahva seas ebapopulaarne ja oleks valimised selgelt Larkale kaotanud. Tegi riigipöörde, represseerid Eesti parimaid mehi. Harjutas rahva olema vait ja leppima diktatuuriga. Korjas rahvalt enesekaitse relvad. Tõi sisse baasid, ANDIS KÕIK POLITSEI dokumendid üle NKVD-le, millega hõlbustas küüditamist ja tapmist. Tahtis ise USA-sse põgeneda. Selline mees vääriks kuuli, mitte ausammast. Ja oma teened iseseisvumisel ( mille ta ise puhus suureks diktatuuri ajal), ei kaalu üle oma rahva hävitamist. Ja ei maksa siin oletada. N Liit ei tapnud mingeid rahvaid tervikuna sõja tõttu, isegi saksa sõdurid lasti sõjavangistusest tagasi.

  • Avatar

    Peale Venemaa 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist põgenes Päts Sveitsi, kus ta tutvus Staliniga ja Pätsi jutu järgi olevat nad saanud isegi sõpradeks. Kuid 1918. aasta augustis korraldati Leninile atentaat ( õieti küll selle instseneering või isegi instseneeringu instseneering ), mida asus ” uurima ” tubli tsekist Viktor Kingissepp. Aga ega liiga palju teada ka ei maksa ja Kingissepp kupatati Eesti Vabariiki revolutsiooni tegema. Hüpoteetiline mõttevahetus: ” Vot tavaarists Pjats, u tebja tam v Estoonii adin svoolots kingjisjep. Naada! ” ” Buudet ispolnena, tavaarists Stalin!” 1922. aastal Kingissepp arreteeriti KAPO agentide poolt ja lasti maha. Päts oli samal ajal Eesti Vabariigi Riigivanem. Aga kust tuli informatsioon Kingissepa asukoha kohta? Nojah…

  • Avatar
    Enriko Erkmann

    Pätsi kohta kirjutatu suhtes võib ainult nõustuda. Ka kaotamine on omaette kunst! Tänases Objektiivis kirjutab näiteks Roland Tõnisson soomlaste ninanipsust Stalinile Helsingi pommitamisel – http://objektiiv.ee/1944-aasta-veebruaripommitamised-helsingis/ . Eestlased ei saanud aga isegi “Lembitu” ja “Kalevi” uputamisega hakkama, säästmaks punainsenere inglise tipptehnoloogia hilisemast vaevarikkast uurimisest ja kopeerimisest. Samuti sattusid NKVD timukate kätte hiljuti riigile soetatud moodsad käsitulirelvad. Ja viimase hetkeni avaldati Eesti Vabariigis teatmeteoseid edukate talunike ja ühiskonnategelaste nimekirjadega – muudkui lehitse, aja sõrmega järge ja hukka (omistades eestlastele hiljem massilist pealekaebamiskommet). Kurioossel kombel lasi end kõige seepeale maha hoopis nukupresident Johannes Vares… Mis aga puutub Toompea lossi kõrvale ausamba püstitamisse, siis õigusega (ja meile kõigile hoiatuseks!) peaks seal seisma mõtlemapanev mälestusmärk Karl Reitsile. Reits rääkis tõtt nii teda mädanenud apelsinidega loopinud turunaistele kui Pätsile, kes pidas Turuprohvetit lihtsalt nõdrameelseks. Ei saa isegi Jumal aidata rahvast, kel puudub aukartus Looja või Elu igavikuliste väärtuste ees.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused