Veiko Vihuri: Eesti suveräänsuspuudest ja demokraatiapuudest

Kooseluseadus – tehtud! Rändepakt – tehtud! Mis sellest, et mõlemal juhul rahva enamuse toetust ei olnud, parlamendi enamuse toetust ei olnud ja ka valitsus viilis kõrvale (kooseluseaduse eelnõu esitasid mäletatavasti riigikogu liikmed, rändepakti aga valitsuses ei hääletatud).

Kooseluseadus ja rändepakt kui näidisjuhtumid

Ühine on mõlemal juhul veel see, et Eestit valitseva establishment’i jaoks olid nii kooseluseadus kui rändepakt midagi, mis lihtsalt tuli ära teha. Sest Eesti „eliit“ peab oma välismaistele lääniisandatele näitama, et riik – nende läänivaldus – püsib kõikumata liberaalsel kursil. Selle kursi osaks on nii seksuaalvähemuste kui immigrantide aktsepteerimine, muidugi mitte nende endi pärast, vaid ideoloogilise doktriini ja poliitilise agenda pärast.

„Eesti ühineb lepinguga, ilma et selle oleks selgelt ja ühemõtteliselt heaks kiitnud valitsus ja parlament, rahvast rääkimata. Kas pole mitte maailma kavalaim moodus vastutusest pääsemiseks?“ küsis Urmas Reitelmann Uutes Uudistes ilmunud artiklis.

Jah, kaval moodus leiti tõepoolest. Kuigi rahva, parlamendi enamuse ja valitsuse mandaati ei olnud, hääletas keegi riigiteenistuja kuskil kaugel-kaugel eemal toimuval suurel foorumil lepingu poolt, millest Eestil ei ole mitte midagi võita ja mis ei väljenda meie inimeste hoiakuid.

„Rändepakt jõuab lõppjaama, Eesti hääletab poolt,“ nurrus Postimees kolmapäeval, mil ÜRO peaassambleel valmistuti hääletuseks. Liberaalid ja vasakpoolsed olid saanud oma tahtmise.

Kuid mis vastutamisse puutub, siis vastutaja on siiski olemas. Selleks on välisminister Sven Mikser, kes andis Eesti saadikule ÜRO juures korralduse hääletada rändepakti poolt. Temalt tuleb selle eest vastust nõuda.

Edasi – vastutajaks on tervikuna sotsid, kes võitlesid jõuliselt rändepakti toetamise eest ning kelle juhtfiguurid mõtlesid välja kavala skeemi, kuidas seda poliitilise toetuse nappides ikkagi läbi suruda.

Vastutajaks on ka liberaalid eesotsas peaminister Jüri Ratasega. Viimane püüab endast jätta muljet kui vastutustundlikust poliitikust, kes otsib ühiskonnas ühisosa ja üksmeelt. Loodetavasti õnnestub valimiskampaania käigus näidata, et ümmarguse jutuga Ratase teod räägivad selget keelt, olles äraandlikud nii Eesti riigi kui demokraatia seisukohalt.

Suveräänsus- ja demokraatiapuue

Nii 2014. aasta kooseluseadus kui 2018. aasta rändepakt on näidisjuhtumid, mis toovad ilmekalt esile meie valitsemiskorra olemuse. Just see vajab nii valimiskampaania ajal kui ka edaspidi lähemat tähelepanu, sest kõik katsed midagi paremaks muuta jooksevad liiva ega anna tulemust, kui me pole lahendanud peamist probleemi. Ja meil on tegemist nii suveräänsuspuude kui demokraatiapuudega.

Esimese kohta ütlevad senise kursi kaitsjad, et Euroopa Liidus on kõik riigid kokku leppinud suveräänsuse teatavas loovutamises ühise kasu nimel („jagatud suveräänsus“) ja kui Eesti hakkaks isekalt oma suveräänsust rõhutama, oleks meil palju rohkem kaotada kui võita.

Kuid suveräänsust ei saa loovutada lõputult ilma demokraatliku mandaadita. Demokraatiapuue avaldub selles, et nn euroopameelset ja liberaalseid väärtuseid edendavat poliitikat on hakatud vastuseisu kogemisel läbi suruma poliittehnoloogiliste võtetega. Arvestusega, et kui panna rahvas fakti ette, et mingi asi on juba ära otsustatud ja läbi surutud, lepivad ja harjuvad inimesed sellega. Ja progressistid-liberaalid saavad asuda järgmise projekti kallale.

See ei ole aga midagi muud kui võimu kuritarvitamine ning demokraatia olemuse moonutamine.

Vahel küsitakse, kas me tahame tõesti loobuda liberaalsest demokraatiast ning libiseda autoritaarsuse rüppe. Vastus on, et läänelik liberaalne demokraatia ei ole enam sugugi liberaalne ega demokraatia.

Õigupoolest on meil tegemist libaliberaalse (või illiberaalse) libademokraatiaga, kus „liberaalsus“ tähendab ainult teatud progressiivseteks peetavate asjade edendamist ning demokraatia ei seisne rahva tahte elluviimises, vaid eelpool nimetatud kursi hoidmises demokraatia fassaadi säilitades.

Just seetõttu püütakse vähemalt osa olulistest otsusest langetada ühelt poolt rahvusülesel (nt ÜRO või Euroopa Liidu) tasandil, mis pole valijate eest vastutav ning mida tavakodanik – näiteks Eesti kodanik – kuidagi mõjutada ei saa. Enamik meist ei saa ju minna ÜRO peakorteri ette meelt avaldama, ja mida see ka muudaks. Ühtlasi annab rahvusvahelisel tasandil võetud kurss kohalikule eliidile, kes peab oma rahvaga siiski silmitsi seisma, kindla seljataguse. Rändepakti puhul rõhutati ju koduvalt, et Eesti ei saa teist jalga käia, vaid peab ühise laua ääres istuma.

Teisalt üritatakse teatud otsuseid – eriti neid, mis puudutavad nn progressiivseid väärtusi – läbi suruda argumendiga, et tegemist on inimõigustega, mis ei allu demokraatlikule arutelule. Sest inimõigusi ei saavat hääletada.

Siin avaneb kohtusüsteemile võimalus hakata ellu rakendama progressiivset kurssi, ilma et selleks oleks vaja rahva nõusolekut. USA-s seadustati 2015. aastal nn homoabielud mitte parlamentaarsel teel, vaid ülemkohtu otsusega, millega kehtestati uus tõlgendus. Eestis on erinevad kohtuastmed tunnistanud kooseluseaduse kehtivaks, kuigi seaduses endas määratud jõustumise tingimused pole parlamendienamuse toetuse puudumise tõttu täitunud.

Demokraatiaks sellist asja enam nimetada ei saa. Ajaloolane Jaak Valge on sellist valitsemiskorda nimetanud demokratuuriks.

Võitlus suveräänse ja demokraatliku riigi eest

Euroopa vasakliberaalne eliit on oma kõikuva jalgealuse kindlustamiseks käiku lasknud propagandistlikud loosungid: populistid, natsionalistid ja paremäärmuslased ohustavad demokraatiat ja inimõigusi, taotledes autokraatiat ja suletust. Liberaalne demokraatia on ohus!

Iga päev jahvatavad sellest põhivoolupoliitikud, põhivooluväljaanded ja põhivoolueksperdid. Muide, ärgem nimetagem neid enam pea- või põhivooluks, sest esiteks hakkab nende ühiskondliku domineerimise aeg ümber saama ja teiseks kujutavad nad endast ideoloogilist – ma lisaksin, et ka revolutsioonilist – äärmust. Sest ideeline baas, millele nad tuginevad on äärmuslik.

Võib-olla leidubki Euroopas populiste (selle sõna tavatähenduses) ja autoritaarse valitsemiskorra pooldajaid, kes pürgivad võimule. Eestis soovivad globaliste ja euroliberaale vastustavad jõud, vähemalt olulisemad neist, riigi suveräänsuse ja ehtsa demokraatia taastamist.

Võitlust globalismimeelse eliidiga tuleb pidada nii parlamendis, koosolekusaalides kui tänavatel. Aga lihtne see ei ole. Nad ei kavatse oma positsioone ja võimu niisama loovutada. Nende päralt on võimuhoovad ja maksumaksja raha, mõjukad ametikohad riigiaparaadis ja laialdane mõjuvõim ühiskonnas. Nende poolel on erinevad institutsioonid ja jõustruktuurid (vähemalt praegu). Nende nägemust levitab suures osas meedia, sealhulgas rahvusringhääling. Nii kooseluseaduse kui rändepakti puhul võisime näha, kuidas masinavärk töötab.

Lootust annab see, et Euroopas ja ka Eestis on olukord muutumas. Rahvusmeelsed ja massilise sisserände vastased jõud on mõnes Euroopa riigis jõudnud 20-protsendilise või isegi suurema toetuseni ning mõjutavad tuntavalt poliitilist maastikku. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis (Austria, Ungari, Poola) ollakse ka võimul. Kuid peamine on, et Euroopa liberaalsel establishment’il puudub tegelikult masse köitev ja veenev visioon. Neil on rahvale pakkuda – olgu see öeldud väikese irooniaga – vaid veel rohkem islamit ja vägivalda ning küsitavat võimalust vähemalt kaks korda aastas sugu vahetada.

Eelseisvad riigikogu valimised ei pruugi veel tähendada rahvusmeelsete suveränistide eesmärkide täielikku saavutamist, kuid loodetavasti viivad – Euroopas kujunenud olukorra taustal – meid sellele tunduvalt lähemale. Võimalik, et näeme enne seda veel igasuguseid asju, vasakliberaalide meeleheitlikud jõuvõtted kaasa arvatud. Kuid vaevalt see muudab lõpptulemust. Üks on selge, Eesti saab kord jälle vabaks!