Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Veiko Vihuri: kelle huvides töötab Eesti Päevalehe „faktikontroll“?

-
17.11.2018
Veiko Vihuri: kelle huvides töötab Eesti Päevalehe „faktikontroll“?

Kolumnist Veiko Vihuri vaeb “Faktikontrolli” ja muude selliste kaheldava väärtusega eksperimentide mõttekust, leides, et need ei saagi olla midagi muud kui ideoloogilised ärategemised.

“Väidetavalt elame tõejärgsel ajastul, mil levivad libauudised ja valefaktid. Kuid nagu tabavalt osutab Peeter Espak, ei ole maailmas juhtunud midagi muud, kui et mitmes riigis on demokraatlikult võimule saanud jõud, mis ei ole ühele osale intelligentsist ja ajakirjanikest ideoloogiliselt sobivad.

Senise peavoolu seisukohalt ebameeldivate poliitiliste arengutega silmitsi seistes on esitatud väide, et rahvas valis valesti, kuna oli ära eksitatud valeuudistest ja -faktidest. Kuid poliitikas on ebaõiget informatsiooni alati esinenud ja lausa taotluslikult esitatud. Ka on alati olnud poliitikuid ja ajakirjanikke, kes opereerivad pooltõdede ja suisa valedega. Lihtsalt praegu on välja käidud narratiiv, et liberaalne demokraatia ja läänelikud väärtused on rünnaku all ning ründajad – populistlikud ja natsionalistlikud jõud – kasutavad oma populaarsuse kasvatamiseks valefakte, mille abil inimesi enda taha mobiliseeritakse.

Selles tuules on hakanud tegutsema nn faktikontrolörid, kelle ülesandeks on avastada ja kummutada meedias ja sotsiaalmeedias esitatud „valefakte“. Eestis on asjaga õhinal kaasa läinud mõned Ekspress Grupi väljaanded. 18. jaanuaril 2018 andsid Eesti Päevaleht ja Delfi teada, et koostöös Eesti Väitlusseltsiga hakatakse kontrollima poliitikute ja teiste ühiskonna aktiivsete tegelaste kahtlasi väiteid.

Kontrollitavaid väiteid hinnatakse kuuepunktilisel skaalal, mille ühes otsas on „tõsi“ ja teises „naeruväärne“. „Me tahame olla rahuliku analüütilise arvamuskultuuri eeskujud,“ öeldakse projekti tutvustavas artiklis.

“Faktikontrolli” näited

12. novembri seisuga on Eesti Päevalehes ilmunud 34 artiklit, lisaks veel mõned Eesti Ekspressis ja Delfis. Allpool on loetletud üksnes Eesti Päevalehes ilmunud Faktikontrolli egiidi all avaldatud artiklid, millele lisasin vajadusel selgituse, kelle väiteid kontrolliti ja millisele tulemusele faktikontrolörid jõudsid:

18.01 Kas Reinsalu rääkis Ojasoo juhtumi salajas hoidmisest tõtt? Otsus: tõsi.
23.01 Kas Urmas Reinsalu lubas kohtutes kuulutada asjaajamiskeeleks vene keele? (Mart Helme väide.) Otsus: vale.
26.01 Kas Kaja Kallas räägib madala maksukoormuse hüvede kohta õigust? Otsus: pigem vale.
28.01 Kas Taavi Aas räägib PBK kohta tõtt? Otsus: vale.

1.02 Kas riik raiub ohjeldamatult metsa? (Kaido Kama süüdistus.) Otsus: pigem tõsi.
10.02 Kas Kalle Laanet räägib 1200-2100 eurot teenijate maksutulu kohta tõtt? Otsus: vale.
19.02 Kas Jevgeni Ossinovski näitas aktsiisi alalaekumist tegelikust pisemana? Otsus: kokkuvõttes nii ja naa.
28.02 Kas Kalvi Kõva räägib pensionitõusu kohta tõtt? Otsus: vale.

7.03 Kas Rõivase valitsus tõstnuks aktsiisi veel kõrgemaks? (Jevgeni Ossinovski väide.) Otsus: nii ja naa.
12.03 Kas Mart Helmel oli rohkem jooma hakanud eestlastest rääkides õigus? Otsus: vale.
30.03 Kas Jaak Madison räägib VAT Teatri rahata jätmise kohta tõtt? Otsus: vale.
16.04 Kas rahandusminister Tõnistel on õigus süüdistada piirikaubanduse käivitamises eelmist valitsust? Otsus: tõsi.

28.04 Kas abieludest sünnib rohkem lapsi, nagu väitis EKRE poliitik? (Henn Põlluaasa väide.) Otsus: vale.
18.05 Kas Arnold Rüütel rääkis tõtt, et rahvas Euroopa Liitu ei tahtnud? (President A. Rüütel on ühtlasi EKRE auesimees.) Otsus: tõsi.
4.06 Kas Jaanus Karilaid räägib Keskerakonna korruptsioonivastase „nulltolerantsi“ kohta tõtt? Otsus: vale.
8.06 Kas ekspresident Ilvesel oli õigus hoobelda, et teeme vähese korruptsiooniga silmad ette poolele Euroopa Liidule? Otsus: tõsi.

20.06 Kas Kaja Kallas räägib ümbrikupalkade kasvu kohta tõtt? Otsus: tõsi.
27.06 Kas hukkunud parvlaev Estonia kaeti uurimise takistamiseks betooniga? (Kadri Kõusaare väide.) Otsus: vale.
14.07 Kas maanteesünnituse pildid postitanud kiirabitöötaja kästi vallandada? (Märt Sultsi väide.) Otsus: pigem vale.
31.07 Kas Mart Saarso seisukoht LGBT-inimeste osas on vale? (M. Saarso on EKRE liige, kõne all on tema postitus Facebookis.) Otsus: naeruväärne.

7.09 Kas üle poole Eestis joodavast õllest tuuakse Lätist? Kas Tarmo Noobil on tõesti õigus? Otsus: vale.
10.09 Kas Vabaerakonna juhatus tohtiski liikmete soove oma suval eirata? (Andres Herkeli väide.) Otsus: pigem tõsi.
11.09 Kas Deniss Boroditš räägib Tallinna ühistranspordi kasutajate arvu suurenemisest õigust? Otsus: pigem vale.
13.09 Kas Martin Helme räägib riigireeturite rahvuse kohta tõtt? Otsus: tõsi.

22.09 Kas Helir-Valdor Seederil on Isamaa reitingu petlikkusest rääkides õigus? Otsus: vale.
26.09 Kas Mart Helme räägib Le Peni hullumajja paneku kohta tõtt? Otsus: vale.
3.10 Kas ministeerium levitab lasteaedades „homopropagandat“? (EKRE liikme Evelin Poolametsa väide.) Otsus: vale.
6.10 Kas Sven Sester räägib Eesti kodanike konservatiivsuse kohta tõtt? Otsus: pigem vale.

11.10 Kas Sven Sester räägib Faktikontrolli eksimuse kohta tõtt? Otsus: vale.
20.10 Kas Jaak Madison räägib surrogaatemaduse kohta tõtt? Otsus: vale.
26.10 Kas HPV-vastane vaktsineerimine on ohutu? Otsus: tõsi.
30.10 Kas eestlased on üks õnnetumaid rahvaid, nagu väidab Janek Mäggi? Otsus: pigem vale.

9.11 Kas Kaja Kallas räägib riigi reserviraha ära kulutamise kohta tõtt? Otsus: vale.
12.11 Kas Jaak Madison räägib migratsioonileppe tsensuurisätte kohta tõtt? Otsus:
vale.

Niisiis on meie ees Faktikontrolli 34 artiklit. Huvitaval kombel on neist EKRE liikmetega seotud ligemale kolmandik – 11. Vaid kahel juhul on EKRE liikme poolt esitatud väide tunnistatud õigeks. Faktikontrolöride tähelepanu on pälvinud ka Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi (Isamaa) ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikute väited, ent hoopis väiksemal hulgal.

Kallal ollakse ennekõike EKRE-l

EKRE poliitikute seisukohtade „kontrollimise“ ülikõrge osakaal näib kinnitavat esmamuljet, et Faktikontroll on poliitiliselt kallutatud ehk tendentslik. Faktikontrolörid võivad muidugi vastu väita, et EKRE kui „populistlik“ erakond valetabki kõige rohkem, ent ikkagi jääb küsimus, mis alusel kontrollitavad väited välja valitakse ja proportsioonid luuakse.

Palju tõsisem küsimus on aga see, et Faktikontrolli töömeetodid ja järeldused on kohati täiesti meelevaldsed. Võtame ette 12. novembril ilmunud artikli „Kas Jaak Madison räägib migratsioonileppe tsensuurisätte kohta tõtt?“, kus tunnistatakse valeks järgmine Madisoni mõtteavaldus seoses ÜRO rändepaktiga: „Võtame kohustuse tsenseerida meediat ja sõnavabadust juhul, kui see tundub ÜRO globalistlikule agendale „sallimatu“?“

Faktikontrolör Sergei Štšetina leiab, et kuna leppe tekst ei kõnele tsensuuri kehtestamisest, on Madisoni väide väär. Formaalselt on see tõesti nii, ent Jaak Madison kõneleb ohust sõna- ja veendumusvabadusele üldisemas mõttes. Mainitud ÜRO dokument väljendab nimelt pühendumist migrantide vastu suunatud rassismi, diskrimineerimise, ksenofoobia ja sallimatuse hukkamõistmisele ja vastustamisele.

Nagu teame, käib sotsiaalmeedias juba praegu nendele mõistetele viidates väljendusvabaduse piiramine, mis üheselt mõistetavate määratluste ja reeglite puudumisel on omandanud maailmavaatelise (järel)tsensuuri iseloomu. Pealegi soovitab rändepakt valitsustele näiteks meediatöötajate harimist rändega seonduvates küsimustes – mõte, mis peaks vabas ühiskonnas kogu meedia tagajalgadele ajama.

Kui mõista tsensuuri all maailmavaatelistel põhjustel teatud arvamuste kuulutamist ebasobivaks ning nende tõrjumist ühiskonna n-ö legaalselt arvamusplatsilt, samuti valitsuste poolt meediaväljaannetele antud näpunäiteid, kuidas teatud küsimusi tuleb käsitleda, siis ei saa kuidagi nõustuda Faktikontrolli otsusega.

Faktikontroll alused on pentsikud

Samasugust pehmelt öeldes küsitavat lähenemist on kasutatud ka Jaak Madisoni seisukoha puhul, et raha eest lapse kandmine kellelegi teisele (surrogaatemadus) kujutab endast inimkaubandust. Faktikontrolör Elisabeth Niido võtab aluseks ÜRO inimkaubanduse definitsiooni ning jõuab järeldusele, et kuigi Madison nimetab asendusemadust inimkaubanduseks eetilise hinnanguna, ei vasta see definitsioonile ning on seetõttu vale.

Samas tekib küsimus, miks eeldab faktikontrolör Niido, et ÜRO inimkaubanduse definitsioon on ammendav? Ja kas pole just poliitiku ülesanne juhtida tähelepanu probleemidele ning pakkuda välja lahendusi? Muidugi, kui jaatada jõuka homopaari õigust endale asendusemaduse abil lapsi hankida, siis on selles kontekstis mõiste „inimkaubandus“ kasutamine ebameeldiv.

30. märtsil kontrollis Herman Kelomees Jaak Madisoni väidet, et VAT Teater ei saa riigilt toetust. Samas on Faktikontrolli artiklis on ära toodud mitte Madisoni faktiväide, vaid küsimus (NO99 teatri riikliku rahastamise kontekstis): „…miks VAT Teater ei saa toetust?“ Faktikontrolöri otsus on, et Madison on esitanud valeväite, sest ka VAT Teater on saanud riigilt toetust. Lugejatele jäetakse mulje, nagu levitaks EKRE poliitik valet, ehkki tegemist on küsimusega. Küsimusi ju selleks esitataksegi, et saada vastus, mis aitab küsijal paremini asja mõista ja vajadusel oma ettekujutust korrigeerida.

Eriti naeruväärne on Faktikontrolli analüüs EKRE liikme Mart Saarso suvise arvamusavalduse kohta, et „Kõik need perverdid, kes mahuvad lühendi „LGBT“ alla, on 100% protsenti vaimsed invaliidid…“ Faktikontroll nimetab Saarso postitust naeruväärseks, viidates Ameerika Psühhiaatrite Liidu, Ameerika Psühholoogide Liidu ja ka Maailma Terviseorganisatsiooni erinevatele otsustele, mille kohaselt pole lesbi-, gei- ega biseksuaalsed orientatsioonid, samuti transsoolisus hälbed.

Kuid millist fakti siin õieti kontrolliti? Iga mõtlemisvõimeline kodanik saab aru, et Saarso väljendas jõuliselt oma (mõnede jaoks poliitiliselt ebakorrektset) arvamust, mitte ei pannud eksperdina meditsiinilist diagnoosi. Kui see on eksimus faktide vastu, siis võib omakorda küsida, kas konservatiivide kohta sageli kasutatav mõiste „homofoob“ (homofoobia – haiguslik kartus homoseksuaalide ees) on samuti meditsiiniline diagnoos või poliitiline retoorika?

Faktiks pannakse sisuliselt oma arvamus

Et Faktikontroll tegutseb ebakindlal alusel, seda mööndakse ka ise 26. septembril ilmunud artiklis „Kas Mart Helme räägib Le Peni hullumajja paneku kohta tõtt?“ Nimelt võrdles EKRE esimees Mart Helme Prantsuse poliitiku Marine Le Peni suunamist psühhiaatrilisse ekspertiisi nõukogudeaegse praktikaga paigutada dissidendid hullumajja. Aga on see nüüd faktiväide või poliitiline retoorika?

„Kuni me leiame, et arvestatav hulk inimesi võib päriselt uskuda väidet Le Peni vaimuhaiglasse panekust või muid hirmu külvamise eesmärgiga robustseid valesid, seni ka faktikontrollime,“ kirjutab faktikontrolör Herman Kelomees ning kuulutab Helme võrdluse valeks, sest „Mingit ohtu mistahes asutusse paigutamiseks ei ole“.

Loomulikult ei ole kohtupsühhiaatriline ekspertiis veel inimese sulgemine hullumajja, ent kes on vähegi Le Peni kaasusega tuttav, ei saa jätta paralleeli tõmbamata, sest hullumeelsuse või sõgeduse all ei näi kannatavat Marine Le Pen, vaid teda vihkavad võimuringkonnad.

Faktikontrollist on lehelugejatel ja poliitika jälgijatel kasu siis, kui tegeldakse konkreetsete eksimustega faktide vastu, mitte maailmavaateliste hinnangutega. Eeltoodud näidetest tuleb välja, et Delfi ja Eesti Päevalehe Faktikontroll on mõeldud „ümber lükkama“ maailmavaateliselt ebasümpaatseid seisukohti, kuigi end esitletakse erapooletu ja objektiivse instantsina. Sel juhul oleks ausam loobuda nimest „Faktikontroll“ ning polemiseerida poliitiliste oponentidega argumenteeritud arvamuslugude abil. Vastasel korral ei ole tulemuseks „Faktikontroll“, vaid „Ärapanija“.