Vihakõne teema tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Vihakõne on hetkel nagu fantoom, kellest keegi täpselt midagi ei tea.

“Ajakirjanduses kasutatakse üsna sageli terminit „vihakõne“. Vihakõne on taunitav, kuid vihakõneks nimetatakse üsna erinevaid väljaütlemisi. Katsume seda teemat veidi analüüsida.

Esimene probleem on – millises omavahelises seoses on „väljendusvabadus“ ja „vihakõne“? Kui inimesele midagi ei meeldi, siis kas ta peab oma tõekspidamisi varjama või siiski välja ütlema?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Näiteks eitava suhtumise väljendamine samasooliste abieludesse ning selle põhjendamine usu, riiklike huvidega jne. – kas see on oma seisukoha (väärtuste) väljendamine või viha õhutamine? Kas me anname sõnaõiguse ainult nendele, kes avaldavad „õigeid“ seisukohti? Kas  seisukohtade valeks tunnistamine ei tähenda mitte mõtleva ja ennast väljendava inimese autonoomia eitamist?

Kas rahva või mingi sotsiaalse grupi seas levinud stereotüübi väljendamine on vihakõne? Kas vihakõneks on indiviidi väljendus või grupi arvamus ja millal grupi arvamus edastamine muutub vihakõneks?

Teine probleem – vihakõne näib olevat ohtlik seepärast, et ta viib asjadega mitte hästi kursis oleva inimese eksiteele, mille tagajärjeks on ohtlikud teod või stereotüübid kellegi suhtes. Kas see tähendab, et valitsus ja Riigikogu peab endale võtma „administratiivse hooldaja“ rolli, sest rumal rahvas ei suuda eristada tõde valest? Kus on keelamise ja lubamise piir, kui valitsusele ja Riigikogule usaldada otsustada õigete ja valede seisukohtade üle?

Mis saab, kui valitsus kasutab omakasupüüdlikult ära oma õiguse otsustada, keda rahvas saab kuulata, keda mitte – valitsusele avaldavad mõju valitsust moodustavad parteid? Kas inimesel on õigus omavoliliselt  otsustada, keda uskuda, keda mitte? Kas on võimalik, et teatud arengute korral saab karistada mitte ainult väljaütlemiste, vaid ka uskumiste eest? Aga samas, kas kuulaja autonoomia kaitsmine ei viia vihakõne kaitsmisele?

Kolmas probleem – milleni viib teatud arutelude keelamine? Poliitiliste sõnumite sisuks on nõndanimetatud „hea elu“ kujutamine selliselt, nagu sõnumi koostaja seda ette kujutab ning teiste veenmine „hea elu“ korraldamise printsiipides. „Hea elu“ võib väljenduda ühiskonda ilma mingite inimgruppideta, kindla keelelise või religioosse ühtsuse alusel, inimeste vahelise seose teatud korraldusena, omandi kuuluvuse korraldamisena.

Loomulikult on inimesel oma parima nägemuse edastamise soov ja nad soovivad teistega arutleda. Kas peaks sellised arutelud üldse ära keelama või määrama aruteluks teatud kanalid või piirid ja mida selline ette määratu suhtlemiskanali ja -vormi regulatsioon kaasa tooks? Kas teatud inimeste suhtes kahjulik idee kaob üldse ära või läheb „põranda alla“, kus teda ei saa kontrollida? Eesti tingimustes – kuidas  kinnistada vabaduse valdkond, kus inimesed saavad „auru maha lasta“ ja kus vastased saavad anda teoreetilisi vastulööke.

Olen märganud meedias mõningaid katseid arutleda, mida eestlased üleüldse tegid Afganistanis ja teevad Malis. Keda me seal õigupoolest kaitseme? Kas poleks arukas anda mingis vormis sõna ka „terroristidele“, et nad selgitaksid oma visa võitluse põhjuseid? Aga kui nende seisukoht on „valgeid tsiviliseerituid inimesi“ vihkav ja radikaalset islamit sisaldav, siis kas me peaksime selliseid avaldusi summutama? Kuidas me sellisel juhul hindame objektiivselt olukorda ja võtame vastu õigeid otsuseid?

Ka vale väide võib sisalda osaliselt tõde. Kas me peaksime sõnumis koos vale elemendiga keelustama ka õige komponendi – aga kes otsustab vale väljaviskamise ja õige jätmise üle ning kas tegemist pole tsensuuriga?

Mõningatel juhtudel võib ka täielikult vale väide tulevikus välistada mingi teise valeväite või vale dogma tekkimise.

Vaidlustamata õiged dogmad võivad ajas kaotada oma kasuliku tähenduse. Ka õigeid dogmasid on vaja aeg-ajalt uuesti üle vaielda ja kinnitada, et nad kehtivad edasi uues sotsiaalses keskkonnas.

Kas inimene saab olla „progressiivne“, kui ta keeldub aruteludest – kas kahtlemine pole inimliku olemuse tuum? Inimese olemus on otsida mitte õigeks peetud veendumusi, vaid kogu aeg muutuvas keskkonnas  põhjendusi saavaid fakte ja väärtushinnanguid. Kas selliseid arutelusid saab korraldada ilma teravate probleemiasetusteta ning alternatiivide üle väitlusteta?

Neljas probleem –milline on sotsiaalse üldise arvamuse ja poliitilise eliidi arvamuse omavaheline suhe? Kas ühiskonna enamusel on õigus olla ekslikul seisukohal? Kas Euroopa Liidu poolt ühiskonna (riigi) karistamine ekslike seisukohtadel olemise eest (vaata Poola, Ungari näited) on parim veenmise meetod? Mille poolest ühiskonna karistamine (näiteks üle-euroopaliste abirahade äravõtmine) on erinev lapsele rihma andmisest?

Viies probleem – mida lugeda diskussioonides teabeks ja põhjendatud argumentideks? Kas näiteks faktide edastamine mingite gruppide antisotsiaalse käitumise kohta on vihakõne või objektiivse reaaluse kajastamine? Kas ühiskonnas aktsepteeritud kirjasõna, näiteks pühakirja tekstid, võiksid olla argumentideks? Näiteks inimene arvab avalikus esinemises, et mingi käitumine on amoraalne ja toetub piiblile või koraanile, kas see on vihakõne?

Piibel sisaldab lõike, kus kirjeldatakse juudi hõimude poolt Iisraelimaa hõivamist ja seal elanud hõimude väljatõrjumist (tapmist). Kas piibel on vihakõne ning kas valitsusele ning tema tsensuurile peaks andma õiguse piiblist mõned lõigud välja jätta? Mida üldse tähendab mingi allika ühiskondlik aktsepteeritus – kas see on ühiskonna enamuse (kui suure?)  või ainult kitsa sotsiaalse grupi, kelle olemasolu talutakse, teadmiste allikas.

Kuues probleem – vihakõne peaks olema suunatud mingile grupile (või indiviidile) ja olema agressiivse sisuga. Mida tähendab agressiivsus – kas see hõlmab ainult isikliku arvamuse avaldamist mingi käitumise suhtes (kritiseerimine) või peab sisaldama üleskutset ka mingitele tegudele? Kas üleskutse vägivallale peab sisaldama reaalset  ohtu? Mis seoses on kahjulik tagajärg ja vihakõne ning mida  lugeda kahjustavaks tagajärjeks?

Seitsmes probleem – kuidas sõnumi vihakõneks liigitamisel arvestada kultuurilist keskkonda? Veebis kasutatavad masinotsingu mudelid põhinevad teatud märksõnadel. Sõnadel ja neis sisalduvatel üleskutsetel on eri kultuurides aga erinev tähendus – ilmekaks näiteks moslemite termin džihaad.

Kas Eesti Riigikogus kasutusel olnud terminid „värdjas“ või „mölakas“ ning teatud valijate grupi nimetamine „lollakaks“ on vihakõne või lihtsalt tavaline poliitilise suhtluse kultuur? Kui kultuuriline kontekst annab sõnadele erineva tähenduse, siis millisel määral saab Eesti tingimustesse üle kanda muude maade soovitusi mingite mõtteavalduste vastu võitlemisel?

Seega „vihakõne reguleerimisel“ peame silmas pidama väljenduste ja vaidluste sotsiaalset tähendust ning sõnastama „kahju“ olemuse ja määra. Muidugi peab olema keelatud üleskutsed kedagi tappa, vigastada, diskrimineerida – see on loomulik.“

Alver Aria

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused