08.10.2020
Sotsiaalmeedias on suukorvistamine juba tuntav, vihakõneseaduse järel aga saab sellest ilmselt vaid kassipiltide levitamise koht.
Päris hoiatav on hiljutine Postimehe küsitluse tulemus, mille kohaselt 47 protsenti inimestest arvab, et vihakõneseadust oleks vaja.
Need inimesed ei kujuta ilmselt ette, millise Pandora laeka avamist nad toetavad – õilsate ideede sildi all viiakse ellu enamik demokraatiat hävitavaid ettevõtmisi. Või nagu öeldakse: “Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.”
Tavaline kodanik näeb räuskamist avalikus ruumis ja usub, et sellise seadusega saavutatakse “nende teiste” vaigistamine – kuni näeb kord, et ta ei tohi enam ka oma arvamust välja öelda, ja seda sellesama seaduse raames, mille poolt ta kahe käega oli.
Maarja Vaino hoiatab oma kolumnis vääriti mõtlemise eest väga õigesti, võttes aluseks kaks asja, esimese migratsiooni alusel: kui me lubame igal aastal sisse natuke migrante, nagu enamik eestlaste arvab “sallivalt” õige olevat, siis jõuame varem või hiljem olukorda, kus meil on neid “paljuke” ja meid endid vähe.
Sama kehtib ka vihakõne kohta: kui seadusega reguleerida inimeste õigust oma mõtteid ja tundeid väljendada, siis ei tule tagajärjeks mitte suurem sõnavabadus ja paremad inimesed, vaid tsensuur ja pealekaebamisühiskond. Lisaks võidakse jõuda teiste emotsioonide keelamiseni – näiteks kadeduse.
Maarja Vaino lisab, et suures vabaduste ja vabastamiste tuhinas ei liigu me mitte vaimselt arenenud vaba inimese, vaid kultuuritu ja emotsionaalselt mittearenenud inimese poole, sest pikka aega on idealiseeritud väikelapse omadusi ehk isekust ja minakesksust, mille tagajärjel muutuvad inimesed väljakannatamatuteks egomaniakkideks.
Päris kindlasti hakatakse vihakõneseaduse alusel summutama nii ühiskondlikku kriitikat poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide suhtes kui ka konstruktiivset kriitikat inimeste vahel, mis oleks õpetlik, kuid solvumisühiskonna inimene ei võta seda omaks, vaid näeb seda ebaõiglase rünnakuna.
Vale pole ka võrdlus küüditamisajaga, mil paljud lihtsalt anti isikliku antisümpaatia alusel üles, et neid külmale maale viidaks. Paratamatult kaasneb õigusega vihakõnele tähelepanu suunata ka selle ärakasutamine “koputamisena”.
Soomes karistatakse inimesi juba 16 aastat tagasi öeldud sõnade eest, mis tollal mahtusid demokraatia raamesse, kuid praegu on “uusväärtuste” alusel vihakõneks tembeldatud, sest neid materjale saavat veel internetist kätte. Üsnagi kriminaalses Soomes tuleb prokuratuuril tõsiste kuritegude asemel tegeleda kellegi sõnade tõlgendamisega. Paul Oja: vihakõnest ja südametunnistusest Soome moodi
Kolumnist Priit Tali on märkinud, et vihakõne olemasolu tohiks kontrollida ainult väga sõltumatu ja erapooletu inimene. Terves Lääne ühiskonnas on selle algatuse enda monopoliks võtnud vasakpoolsed, kellel on totalitarism juba veres, ja neomarksismist nakatunud liberaalid. Kaotajaks jäävad vaid demokraatia ja sõnavabadus.