Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Vihakõneseadus on totalitarismi saatanlik tööriist

-
30.05.2023
Neile oleks Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 vaenukõneseadus väga meeltmööda – “rahvavaenlaste” suid sulgesid nemadki, sageli mullaga.
© Scanpix

Euroopa Liidus kehtestatakse üha karmimalt vihakõneseadusi ning keeratakse olemasolevatele vinti peale, eitades seejuures, et tegu on olulise sõnavabaduse piiramisega. Eestiski ei suuda keegi paikapidavalt tõestada, miks sellist seadust vaja on, kuid suukorvistamine on alanud.

Viha(vaenu)kõneseaduste puhul pole paljud ilmselt märganud seda, et neid põhjendatakse küll vajadusega hoida ära vaenu õhutamist, kuid seejuures lähtutakse eeldusest, et “vaenu õhutatakse” ainult puhtast kurjusest. Ehk siis ei nähta (ega tahetagi näha) pingete tekkimise põhjusi. Aga ükski vastasseis ei teki põhjuseta, puhtast kurjusest – ometigi üritatakse seda nii näidata.

Kõik vaenuni viivad asjad algavad lihtsatest, enamasti olmeasjadest. Hiljuti kirjutas üks inimene sotsiaalmeedias sellest, kuidas nende kortermajas elavad aafriklased ja ukrainlased jätavad pidevalt välisuksed lahti, sest neil käivad sõbrad ja sugulased alatasa külas ja siis ei pea kõrgematelt korrustelt alla tõttama, et neid sisse lasta. Ometigi on reegel, et välisuksed peavad kogu aeg lukus olema ja neid saavad avada ainult sealsed elanikud kaardiga. Migrandid ei järgi reegleid, sest neile on nii mugavam ja kodumaal pole nad selliste nõuetega harjunud. Lihtne vastuolu, aga tekitab olulisi pingeid kohalike ning sisserändajate vahel. Kas tüli korral on ikka põhjust kedagi “võõravihas” süüdistada?

Ükski asi ei teki pelgast kurjusest. Nii süüdistatakse inimesi sageli homofoobias – aga kui koolidesse surutakse homoõpetust ja vanematelt isegi ei küsita, kas nad on sellega nõus, siis kas ei tekita homoagenda ja selle õhutajad ise konfliktisituatsioone? Või kui abielu ja pere mõistet laiendatakse ühe grupi tahtmiste järgi, vilistades arvukatele inimestele, kellel on oma, traditsiooniliselt välja kujunenud arusaam neist mõistetest? “Abieluvõrdsuse” ümber toimuv on silmnähtavalt mitte kedagi “võrdsustav”, vaid ühiskonnas vaenu tekitav protsess.

Täiesti raamidest väljunud on ksenofoobia mõiste (seda tõlgendatakse võõravihana) – ometigi on kogu inimkonna ajalugu väljas selle peal, et võõraid tulebki karta. Iraagi ja Süüria kurdid teavad täpselt, et türklaste ilmumine ei tähenda head. Ukrainlased teavad, et suur osa vene rahvast suhtub neisse vaenulikult. Ja pole mõtet rääkidagi 2015. aastast käivast suurest rändest, kus võõrad lihtsalt tormavad üle merede ja riigipiiride, vilistades igasugustele seadustele – peab ikka olema väga naiivne ja kergeusklik, et näha selles midagi positiivset. Eriti kui võõrad paiskavad segi kogu senise elu – juba 2016. aasta uusaastaööl toimus Saksamaal enneolematu euroopalike naiste massikäperdamine sisserännanud moslemimeeste poolt.

Isegi kuritegude puhul vaikitakse Läänes sageli taustast – ometigi on teada vähemalt üks mošeerünnak, mille sooritas inimene, kelle lähedase vägistasid sisserändajad, kuid kelle kohalik kohus jättis sisuliselt karistamata. Massimõrvad on täiesti hukkamõistetavad, kuid üldjuhul on neilgi põhjus – sealhulgas Läänes nii tavalistel koolitulistamistel, mille taga on sageli aastatepikkune koolikius.

Seega pole enamiku konfliktide taga “seestunud kurjus”, vaid neil on reaalsed põhjused. Vaja on võidelda selle eest, et vaenul poleks põhjust, aga selle vastu ei aita ükski vaenukõneseadus, vaid ennetamine. Nii on kapo hoiatanud selle eest, et Eestis on tekkimas suured kogukonnad islamitaustaga “ohuriikidest”, kuid Reformierakonna ja tema puudlite valitsus jätkab massimigratsiooni Eestisse – ja kui kord toimub esimene terroriakt ning inimesed on vihased, siis ei ole põhjuseks mitte “rassism ja ksenofoobia”, vaid see, et ohtlikel arengutel lasti toimuda. Et ei tekiks homo- ja transfoobiat, ei tohi minna traditsioonilise pere kallale, propageerida mingit sooneutraalsust ja -voolavust, kõike seda, mis tõrjub eluandvat mehe ja naise abielu.

Paraku ongi praegu tekkinud olukord, kus vaenukõneseadust tahavad kehtestada need, kes ise õhutavad vastuolusid, seega liberaalid ja vasakpoolsed. Kummaline on seejuures seegi, et ise peavad nad endid “headeks”, oma oponente aga kurjadeks. Samas aga on nii Liisa Pakostas, Signe Riisalos, Kaja ja Kristina Kallases ning paljudes teistes võimupoliitikutes tuntavalt palju kibestumust, viha, hoolimatust, kättemaksuiha ja muidki negatiivseid jooni. Empaatiline inimene ei esineks Riigikogu ees nii vaenulikult, nagu seda teeb Kaja Kallas.

Vaenukõneseadus on repressiivne tööriist. Kes selle kätte võtab, see ka halba tekitab. Ja muide, konservatiivid ei räägi üldse mingitest seadustest, mis kellegi suu sulgeks, neile on sõnavabadus esmatähtis.

Lõpetuseks küsimus sotsiaalmeediast: “Kui ma ütlen, et ei taha elada neegrite, vaid tahan elada eestlaste keskel, kas see on vihakõne?” Toimetus arvab, et praegu veel pole (tegelikult on see normaalne ja aktsepteeritav arvamus), kuid pärast vaenukõneseaduse vastuvõtmist võivad rootsi kardinad paistma hakata küll.

Uued Uudised