Vihakõneseadust ihkav opositsioon on pikka aega Eestile “rassistliku” riigi mainet loonud

Reformierakonna algatatud vihakõneseadus ei tekkinud tühjale kohale – lisaks Euroopa Komisjoni nõudele see kindlasti vastu võtta, on liberaalne ja vasakpoolne opositsioon oma ihumeedia toel juba pikka aega Eestile rassistliku ja ksenofoobse riigi mainet kujundanud.

Selleks kasutatakse osavalt ära seadusi, mida valitsus ja eriti EKRE on algatanud selleks, et riigi migratsioonipoliitika kontrolli all hoida – neid seadusi näidatakse opositsiooni poolt justkui ksenofoobsetena. Kuid kuna kinnituseks on vaja “elavat võõraviha ja rassismi”, mida reaalsuses ei ole, siis see luuakse.

Tuntud ühiskonnategelane Peeter Espak kirjeldas sotsiaalmeedias vastusena Postimehe ajakirjanikule Evelyn Kaldojale paari juhtumit, kus vasakliberaalidest eestlased on teadlikult välismaalasi siinse “rassismiga” hirmutanud. Need ei ole ükskikjuhtumid, vaid laialt levinud praktika, mille eesmärgiks on hirmu külvata.

Välismaalane tuleb Eestisse rõõmsameelselt, usaldab siinset rahvast ja tunnetab turvalisust. Siis kohtab ta siin inimesi, sageli riiklikest ja ühiskondlikest institutsioonidest ning ettevõtetest, kes hoiatavad teda tigedate “rassistide” eest. Tagajärjeks on see, et inimene muutub igaks juhuks ettevaatlikuks, ta hakkab otsima märke vaenust ja sageli leiabki – aga nendeks on hoopiski olmekonflikt või ka uudishimulik vaade, mida ärevile aetud välismaalane peab tema kui võõra vastu suunatud aktiks või vaenulikuks pilguks.

Sel moel “võõravihale” kinnitust saanud välismaalane sisestab enda teadvusse, et siin suhtutaksegi temasse halvasti, ta räägib sellest sõpradele ja töökaaslastele, kirjutab koju, räägib meedias ja nii saabki kogu maailm kuulda, kui hull olukord Eestis võõravihaga on. See mull puhutakse nii suureks, et opositsioon saab nõuda vihakõneseadusi ja nende najal taas populistlikult võimule purjetada.

Libarassismi loomist sai väga hästi näha möödunud suvel, Black Lives Matteri meeleavalduste tippajal, kui grupp vasakliberaalseid sallivusnoori korraldas sarnase ürituse Saku Suurhalli parklas, aluseks vaid väide: “Kuidas saab nii olla, et Eestis pole rassismi – see on ju valgete riik, ja nemad peavad kollektiivselt orjakaubanduse eest vastutama!” Selle peale kutsus Eestis elav afroameeriklane Jene Walker eestlasi olema vaenulikud oma politsei vastu ehk edastas ACAB-sõnumi.

Rassismijuhtumeid on Eesti Mary Krossi kombel ise korraldatud ja meedia on võimendanud üksikute anonüümsete võõrtudengite ebameeldivaid kogemusi, kuid mingit vundamenti neil juhtumitel pole. Kahtlemata on Eestis ka reaalseid võõravaenajaid (tihti põhjusega), kuid neid on vähe ja nad ei tee ilma – nagu on vähe ka rassismisüüdistusi esitavaid võõrtudengeid (kelle seas võib olla mitmeidki, kes teevad seda ideoloogilistel põhjustel).

Küll aga on Eestis reaalne seltskond inimesi, kes hirmutavad siia saabuvaid välismaalasi kindla eesmärgiga – et nood aitaks kaasa Eesti maine kahjustamisele. Need vihaõhutajad on selge julgeolekuoht riigile. Vaenajatega koos tegutseb valitsusvaenulik meedia, kelle kohta ütles välisminister Urmas Reinsalu, et ajakirjandus võimendab välismaale endi libauudiseid, ja kui välismeedia sellest kirjutab, siis võimendatakse reaktsioon tagasi – näete, isegi välismaal kirjutatakse meist kui natsiriigist.

Meedia, eriti Delfi, ei saa kunagi ühegi tõmmu või musta inimese intervjueerimisel jätta küsimata, kuidas meil selle va rassismiga on – pikisilmi oodatakse verdtarretavaid lugusid. Sageli vesteldakse näiteks sportlasega spordi asemel pikalt rassismiteemal – nii luuakse dogmasid ja vaenuõhkkonda.

Nii Riigikogu kui selle välise opositsiooni tegevus on destruktiivne, lammutav ja kuritegelik, sest sellega seatakse otseselt ohtu meie maine liitlaste silmis – tegelikkuses pole Eestis midagi sellist, milles meid süüdistatakse. Igal juhul mitte rohkem kui mistahes Lääne-Euroopa riigis, kus võõravihal on turvalisuse nulli viinud massimigratsiooni näol reaalne põhjus olemas.

UU