Vihakõnevastasus ja sallivuspoliitika praegusel kujul toodavad probleeme ainult juurde

See “mittevihane” naine protesteerib USA kohtuniku Brett Kavanaugh` ametissemääramise vastu. Paarikümne aasta taguses teismeliste omavahelise käperdamise loos süüdistatud kohtuniku vastu algatati laimukampaania, mis lõpuks täiesti alusetuks osutus. “Valesid” inimesi võib seega vihata küll.

Tundub, et maailmas pole probleemiks saanud mitte vihakõned, vaid võitlus nende vastu.

Vihakõne mõiste ei tähenda ammugi enam konkreetse või inimeste grupi solvamist isiklikul  või üldinimlikul taustal – selle tähendus on ammugi politiseeritud ja ideologiseeritud, ehk siis seda kasutatakse relvana teisitimõtlejate vastu. Kuna Lääne-Euroopas on mitteametlikult aluseks võetud liberaalse demokraatia väärtused, siis täiesti ebademokraatlikult kasutatakse vihakõnesüüdistust ka konservatiivse maailmavaate mahasurumiseks.

Täpsustatult – neomarksismi sugemetega liberaalne demokraatia loob perverssuste baasil üha uusi “euroopalikke väärtusi” ja kes konservatiivse maailmavaate tõttu seda kritiseerivad, ongi vihakõnelejad. Selline praktika aga viib paratamatult sõnavabadust hindava liberaalse demokraatia hävingu ja totalitarismini.

Soome kansalainen.fi sõnastab selle väga tabavalt: “Algab justiitsministeeriumi poolt koordineeritud vihkamiskampaania vastane vihkamiskampaania.” Muuhulgas kirjutatakse otse välja, et põhjanaabri kriminaalkoodeks on hakanud avalikult sõnavabadust piirama.

Suurbritannias on vihakõnevastases seadusandluses lausa punkt selle kohta, et sellena tuleb võtta ka kõnes tajutavat viha, mis ei pruugi isegi sõnades väljenduda. Seega ei aita enam isegi ütlustest hoidumine, kui su kehakeel näiteks vihale osutab.

Vihakõnet otsitakse üha sügavamalt

Brittide näide ütleb, et mida karmimaks lähevad vihakõneseadused, seda rohkem nende eest karistatakse ja seda suuremaks probleemiks see kasvab. Esimene moment selles paradoksaalses olukorras on see, et vihakõned muutuvad aina mikroskoopsemaks – ehk siis vaenuavalduseks loetakse üha pisemaid asju. Irvhambad ütlevad, et brittidel on parem juba hoiduda kellelegi otsa vaatamast, et vältida süüdistusi – aga karistada saad ikkagi, seekord teiste mittemärkamise eest!

Teine paradoks on see, et mida rohkem “vihakõnesid” avastatakse ja “vihakõnelejaid” karistatakse, seda rohkem on solvujaid ja uusi süüdistusi. Vihakõnevastased kampaaniad tekitavad olukordi, kus inimesed hakkavad alateadlikult solvanguid otsima sealt, kus neid tegelikult pole – ja leiavad need. Taas üks irvhammaste moment – sa ei tohi öelda, et maja on lagunenud, sest see võib solvata maja olemust. Aga üldjäreldus – vihakõnede vastane võitlus taastoodab ennast pidevalt juurde ja muutub nõiajahiks koos ristilöömiste ja hukkamistega.

Asja teeb hullemaks ka see, et vihakõnevastasuses tekkinud lumehelbekesed hakkavad kannatama üksinduses käes, sest keegi ei taha olla inimestega, kes kõiges endavastasust näevad. Üksikutel inimestel aga on soodumus olla tige kõigi ja kõige peale ning neist saavad inkvisiitorid. Kogu vihakõnede vastane kampaania on seega üks neomarksismi katse väga õilsate asjade sildi all ühiskond isekeskis tülli ajada.

Suurbritannias on hästi märgatav ka see, kuidas moslemipoliitikud ja vaimulikud, kelle usk on iseenesest vägagi sallimatu ja rangete punaste joontega, kasutavad vihakõneseadust täiega ära – nõutakse ühiskondliku elu ümberkorraldamist islami tavade järgi, igasugune kriitika nende suhtes aga võimendatakse vasakliberaalide toel kohe islamofoobiaks.

Kohustuslik sallivus tapab kõik elusa

Pisut võib peatuda ka niinimetatud sallivusel, mis üle vindi keeratuna on taas üks ühiskonna lammutamise vorme. Ajaloolane Jaak Valge ütles saates “Räägime asjast”, et sallivus ja tolerantsus peavad tulema ühiskonna seest, neid ei saa võõrsilt tuua ja siia istutada, neid kohustuslikuks muuta ja sallivuse puudumise korral “sõnakuulmatuid” karistada – selle all kannatavad ennekõike need, keda “sallimatute” eest kaitsta tahetakse.

Eestis on seda täie rauaga näha – geidel ei lastud rahulikult kapist väljuda, vaid nad kisti sealt välja, paisati ühiskonna esiridadesse ja kuulutati kõigile, et nüüd hakkame kõik neid aktsepteerima, austama ja armastama. Sama on kogu aeg tehtud ka pagulastega, keda hoitakse samuti vati sees, “rassismist” ja “ksenofoobiast” eemal, kuid samas pildil esiplaanil. Vati seest tulevad vaid õrnahingelised, kelle esimene karistusele mittealluv nähtus kohe hävitab. Tavaliselt muutuvad nad siiski ise pirtsakateks, ülinõudlikeks, vastutustundetuteks ja karistamatustundest ka seadusi eiravateks.

Kui need, kes vähemuste eest võitlevad, võtaksid seda võitlust tõsiselt, siis saaksid nad aru – inimene harjub kõigega tasapisi, ootamatult näkku visatud asjad ajavad ta närvi ja panevad endast eemale heitma. Eestis pole inimestele lihtsalt antud võimalust ja aega sallivaks kasvada, selle kaikaga pähe peksmine teeb inimestest just need, millistena neid näha ei taheta. Kui inimesel ei lubata pagulast endal tähele panna, vaid kästakse teda veel nägemata armastama hakata, on hilisem reaktsioon selline: “Ah see ongi see tõbras, kelle pärast ma pean hakkama tulest, veest ja vasktorudest läbi pugema!”

Lastaks inimestel õnnetuid, tagakiusatuid ja abivajajaid endal märgata, läheks kõik märgatavalt lihtsamalt – inimestes ärkaks kaastunne ja siis soov aidata. Praegu aga käib hädasolijate ees seltskond valjult karjujaid, kes karjuvad, et siit tuleb õnnetu; siis tulevad karjujad, kes annavad teada,  kuidas ta on õnnetu; siis tulevad järgmised kuulutajad, et röögivad sellest, kuidas õnnetut aidata tuleb; siis veel need, kes kuulutavad karistusi õnnetu mittemärkamise eest, ja lõpuks kössis õnnetuke ise, kelle järel tulevad karistajad, kes peksavad läbi kõik arvatavad mittesallijad.

Peidetud viha muutub kuhjudes dünamiidiks

Kogu see vihakõnede vastane kampaania ja kohustuslik sallivus on sedavõrd ebainimlik, vastik ja nõme, et varem või hiljem lõpeb see fiaskoga. Viha on üks inimeste loomulikest emotsioonidest ja seda kogeb inimene iga päev ka siis, kui vähemusi ligidal pole – ta vihastub oma ülemuse, trammi hilinemise, naabri öösel haukuva koera, inimliku lolluse ja palju muu peale. Kui ta kogu selle pisiviha kohustuslikult alla neelab, täielikult ära varjab ja enda sisse kogub, siis saavad ühiskonna paljudest liikmetest ringiliikuvad pommivööd, kes ühel hetkel iseeneselikult plahvatada võivad.

Lääne kiirustav, pealiskaudne ja poliitkorrektne ühiskond toodabki selliseid pomme ning kõik see lõpeb kellegi sooritatud massimõrvaga, sest endasse negatiivseid emotsioone kogunud inimesel saab ükskord kõigest villand, ta on ühiskonna peale vihane ja solvunud, kuid ainult seetõttu, et seesama ühiskond surus ta raamidesse ega andnud võimalust end vabana tunda. Siis on tal juba ohvritest suva ja ta tahabki minna mürtsuga.

USA kubiseb sellistest juhtumitest. Järjekordne paradoks seisneb aga selles, et ühiskond hakkab sedasama juhtumit käsitlema kui kuskilt kõrvalt pahade poolt õhutatud vihakõne tagajärge – tegelikult tekitas kriisi ühiskondliku nõiajahi, kohustuslike tunnete ja samas emotsioonide mahasurumise nõudmisega tekitatud sisemine vaakum.

Lahendused on lihtsad

Väljapääs on tegelikult lihtne – laseme kõigil endil olla inimesed oma heade ja vigade ning reguleerime asju rohkem moraalinormide, mitte seadusepügalatega. Inimlikkuselt, armastuselt, sallivusel ja empaatialt tuleb eemaldada kohustuslikkus ja karistatavus selle puudumisel; poliitika ja ideoloogia tuleb neist tunnetest lahti siduda – alles siis saame omale salliva ühiskonna. Praegu toodame lihtsalt monstrumeid, kellest võib alati hullemat karta – nii sallivusinkvisiitoritelt kui ka kohustusliku sallivuse käes õõnsaks muutujatelt.

Ja muidugi on kõige olulisem ühiskonna probleemid avalikult ning kõiki aspekte ja küsimusi lõpuni lahates lahti rääkida ja mitte suruda neid poliitkorrektsuse raamidesse, karistades selle sama vihakõnesüüdistuse alusel kõiki neid, kes kahtlevad või on teatud põhjustel millegi vastu. Eestis kahjuks seda ei tehta ja välismaalt imporditavad “uusväärtused” muudetakse diskussioonita kohustuseks.

Kommentaarid