24.09.2018
Vilja Kiisleri poliitiline sümpaatia on nähtav sellel pildil, antipaatia aga valas ta loosse “EKRE joonlaud”.
Lugedes Vilja Kiisleri juttu tema üllitises “EKRE joonlaud”, joonistub lugeja ees välja pilt demagoogiat hästi valdavast ideoloogiatöötajast, kes nimetab ennast ajakirjanikuks ja kelle koduks on mõistagi libauudiste tootja nng Brüsseli-meelsuse lipulaev Postimees.
Kõigepealt väidab Kiisler, et EKRE avaliku esinemise räme viis seab surve alla teisedki erakonnad. Rahvuskonservatiivid ei esine mitte rämedalt, vaid otsekoheselt ja ausalt, poliitkorrektsusesse ärakaldunud avalikkus pole lihtsalt sellega enam harjunud. Teiseks ajab rahvuskonservatiivid “räigemalt” esinema kogu see saast, mida peavoolumeedia ja kartellierakonnad neile pidevalt kaela valavad – selliste sõnnikulaotajatega ei saagi enam diplomaatilises keeles rääkida!
Piisab vaid sellest, kui meenutada hümniseaduse arutelu Riigikogus. Läheb pulti mõni kartellipoliitik ja räägib sellest, kuidas EKRE panevat jalutud hümni ajal ratastoolist tõusma. Siis räägib vastuseks keegi EKRE poliitikutest, kes lükkab sellise rumaluse ümber – ja järgmine kartelli hääletoru jätkab ikkagi juttu sellest, kuidas EKRE sunnib koduses sünnipäevalauas hümni laulmiseks vastavalt ametnikult luba küsima. Selline lauslollus ajabki normaalsed inimesed lõpuks asju täie räigusega selgeks rääkima, sest labaste demagoogidega polegi teist võimalust!
Kiisler räägib sellest, et EKRE-l olevat vabad käed neegrite ja venelaste sõimamiseks. Seda võiks nimetada pigem lääneliku poliitkorrektsuse puudumiseks, mis mõistagi liberaale häirib. Samas on enamik sõnu, mida EKRE-le külge poogitakse, mingist kontekstist välja rebitud. Kui võtta Mart Helme sõnad neegrite õõnsatest peadest ja neid meedias levitada, siis tundub tõesti räige – aga pilt muutub kohe, kui selgub, et ta on ise ülikoolis neid õpetanud, ja enamik neist tundub lihtsalt üliõpilaste sildi all siia sisse veetud, sest kõrgkoolis õppimiseks puudub neil igasugune vajaminev haridustase.
“Kõik, mida seni on peetud ebakorrektseks, väärituks ja vaenulikuks, ongi nende firmamärk,” ütleb Kiisler EKRE ja tema “Euroopa sõsarparteide” kohta, millega pidavat suhestuma ka kõik ülejäänud. Kogu Lääne-Euroopa jätkab siiani seda ilustavat, varjavat, summutavat ja uinutavat väljendumisstiili, mille varjus toimuvad protsessid tabavad ühiskonda äkilise valušokiga – kui asjadest räägitaks ausalt, siis kaoks ka see avalikult rääkiv ja paljastav stiil, millele nüüd üritatakse “vihakõnelemise” silti külge kleepida. Kordan, et see on otseütlemise harjumus, mida valede sees elavad ühiskonnad ei talu, ja seega “ebakorrektseks” tembeldavad.
Vilja Kiisler on juba nii harjunud poliitkorrektse vingerdamisega, et otsene pöördumine šokeerib teda. Siinkohal tasuks meenutada Martin Helme üht kõnet, milles ta rääkis ühest riigikogulasest, kes tuli tema juurde ja küsis: “Kas te seal EKRE-s tegelikult ka mõtlete nii? Kas te tahategi oma lubadused ka reaalselt ellu viia?” See näitab, et valelubadustega harjunud ja valedes siplev Eesti ühiskond ei usugi enam kellegi siirust!
“Liberaalsema silmavaatega inimesed loodavad, et valitsusse saades maheneb EKRE põlissoomlaste eeskujul ning teisalt tuleb ilmsiks nende saamatus poliitilistes põhiküsimustes. Suuresti on see ühe-kahe teema erakond oma täielikku ignorantsust juba näidanud: näiteks Mart Helme erakordselt võhiklikud väljaütlemised majandusteemadel võiksid kuuluda huumorirubriiki,” kirjutab Kiisler. Ei, kulla erikorrespondent, seda ei maksa liberitel lootagi, et EKRE “maheneb”, Põlissoomlaste erandit ei maksa seaduspärasusena võtta.
Kui aga võtta seda viimast, eriti räiget ütlust ühe erakonna liidri kohta, siis oma ehtsa vihakõnega laskub Vilja Kiisler siin sama räigesse kõnestiili, mida ta EKRE-le ette heidab. See, mida Kiisler saamatuseks ja ignorantsuseks nimetab, on tema võimetus märgata seda, et majandusasjades ja kõigis poliitilistes põhiküsimustes eemaldub EKRE tõesti suuresti majandusmudelist, mis põhineb eurorahadel elamisel, mida saadakse vastutasuks pugejaliku lojaalsuse eest; et EKRE hülgab rahapumpamise Lätti, lastes sel aktsiiside alandamise kaudu Eestisse naasta – aga sellised taustaselgitused on tegelikult tarbetud, sest Kiisler ei soovi ju vastuseid, vaid maadligi tampimist.
Edasine Vilja Kiisleri poliitiliste jõudude kokkusobitamise jutt läheb küll tema isiklike luulude alla. Ta näeb EKRE väljaütlemistes kasu Keskerakonnale, siin tehtavat mingit kokkumängu, millesse on sobitatud ka Peeter Ernits. Eriti põnev on tema käsitlus Reformierakonna suhtes – Kristen Michal pidavat EKRE suhtes sümpaatiat tundma, Kaja Kallase liberaalide DNA aga ei lubavat Helmetega dialoogi teeselda. Mis kahekõnest võib juttu olla, kui RE vapikaunistus ei suuda Mart Helmega isegi korralikult väidelda, ilma et tema poliitiline rohelus kohe vohama hakkaks!
Vilja Kiisleri heietus kõlab teatud publikule kindlasti kõrvupaitavalt, aga kogu sellest sõnavõtust kumab läbi endine tõdemus – kõik, kes räägivad teiste räigusest, sallimatusest, vääritusest ja vaenulikkusest, esindavad ise just seda stiili. Ise nad seda ei märka või ei taha märgata. Tasuks aga mõelda selle üle, miks sõna “sallivuslane” tähendab Eestis juba iseenda paroodiat?
Lõpetuseks – miks ei räägi Vilja Kiisler Jürgen Ligi väljendist sotsiaalmeedias “EKRE ahvid”? Või Indrek Tarandi üleskutsest “Rahvuslased ahju” ja Valdo Randpere soovist korruptante kohtuta maha lasta? Vist sellepärast, et need on “omad”, kuigi samuti ebakorrektsed, vääritud ja vaenulikud…