03.06.2021
Maaelu ei saa rajada linnalastest loomakaitsjate utoopilistele ideedele. Pilt on illustratiivne.
Loomakasvatajad on ärevil, oodates, keda äsja karusloomafarmide üle võidu saavutanud loomakaitsjad järgmisena sihikule võtavad ja Nähtamatute Loomade president Kristina Mering ei hoia neid kaua teadmatuses.
Oma ERR-i arvamusloos kirjutab Mering: “Kui me ühtede loomade kitsas traatpuuris pidamist ei toeta, siis miks näiteks kanade ca A4 suurusel pinnal traatpuuris pidamine meid ei häiri. /…/ …ka suurimad sealihasõbrad väärtuspõhiselt ei toeta seda viisi, kuidas intensiivkasvatuses neid tarku olendeid peetakse… /…/ …tõid murekohana välja loomade pidamistingimustes liigset loomade arvu seasulus, laialt levinud põrsaste tuimestuseta sabade lõikamist ja sigade tegevusvõimaluste puudumist paljudes farmides… /…/ …piimalehmade puhul on valdav osa tootmisest kauge ja kinnine, tööstuslik masstootmine eesmärgiga kõige odavamat võimalikku toodet saada… /…/ kas me tõesti tahame olla Euroopas parimad selles, kui palju me ühelt lehmalt piima suudame välja pigistada.”
Siit pole raske aru saada, mille kallale nüüd minnakse. Mering väidab, et “mõistan samal ajal hästi ka sellega kaasnenud poleemikat ja küsimusi, et mis saab edasi”, kuid ega ikka mõista küll. Loomakaitseaktivistid on noored ja enamasti elukauged, vähemalt selles osas, mis puudutab reaalset loomapidamist – on olemas õilsad ideed, kuid täielikult on puudu arusaam, millega lammutatut asendada, eriti aga ei saa nad aru põllumajandusega seotud inimeste murest oma elutöö tuleviku pärast.
Põllumajandus ja sealhulgas loomakasvatus on niigi vaeselapse osas, nii riigi ja euroliidu ebapiisava toetuse poolest kui ka efektiivsuse osas selles kliimavöötmes – väidetavalt ei saagi meie laiuskraadil põllumajandus ilma doteerimata hakkama. Loomakaitsjate uued rünnakuhoiatused panevad sadu põllumehi õudusega mõtlema aegadele, mil neil tuleb leida suuri summasid, rahuldamaks loomakaitsjate nõudmisi loomapidamise osas. Mitte et need praegu halvad oleksid, aga kindlasti nõuavad loomakaitsjad parimat, kui mitte võimatut.
“See oleks kasulik talupidajatele, loomade heaolule, aitaks vähendada keskkonnajalajälge ning parandada meie tarbimisharjumusi, kui Eesti liiguks väiketootmise mudeli poole,” väidab Mering. Väiketootmine Eesti taludes on eestlasliku ühiskonna ideaal, kuid sellega ei toida enam inimesi ära ja see tähendaks kindlasti ka toodete omahinna kasvu. Ilmselt seda loomakaitsjad ka silmas peavad – et lihatooted oleks ülikallid ja neist lihtsalt loobutaks.
“Ma toetan lähenemist, et Eestis peab olema kättesaadav väiketootmise toodang, kus loomad on kõrge heaoluga ja heades tingimustes,” unistab Mering. See on enamiku väiketootjate unistus, aga reaalsuses see nii lihtsalt enam ei toimi. Mitte et suurtootmine ainus õige variant oleks, vaid see annab suurema osa meile vajaminevast toodangust.
“Praegused lihatooted on mõneti kummaliselt odavad just tootmisviisi murekohtade tõttu,” väidab Mering. Kõigepealt jääb arusaamatuks, kuidas ühele noorele inimesele Eesti lihatooted odavad on – ilmselt ta ise neid ei osta. Mujalt tuuakse siia veelgi odavamaid, mis juba pikka aega kohaliku toodangu turult välja tõrjuvad ja loomakasvatajad on mures ellujäämise pärast.
Suur osa inimestest ei usalda tegelikult neid survegruppe, kes on võimelised ühe idee nimel terve maailma uppi peksma ja kelle õilsad ideed kanduvad kohe utoopilistele radadele. Loomi ka vaja kaitsta, kuid järelvalve õigete tingimuste osas tuleb pigem usaldada veterinaarsetele institutsioonidele kui ideoloogilistele võitlejatele.
Meringi väited “Eesti areneb meie kõigi silme all üha hoolivamaks” ja “Oleme ühiskonnana uute teemade lävepakul” kõlavad pisut liiga vasakrevolutsiooniliselt, loomade heaolu kindlustamine aga vajab pigem evolutsioonilist lähenemist.
Euroopa arenenud ühiskonna maailmaparandajad tahavad kliimavõitlust, keskkonnasäästlikkust, loomakaitset ja muud taolist katsetada ja juurutada kõigepealt ühiskonnas, kus enamus asju juba niigi toimib, samas kui Kolmas maailm jätkab kõige meil hukkamõistetuga – nüüd saavad Hiina tšintšiljakasvatajad endale vaba turu.
Isegi kui survegrupid oma nõutu saavutavad, ega nad rahule jää – reisisaated näitavad Ülem-Suetuki eesti küla, kus sead ja lehmad kõnnivad looduses vabalt ringi ja kuna nemadki lähevad kord lihaks, siis kardetavasti leiaks “nähtamatud loomad” sealgi midagi, millest kinni hakata.
UU
Üks viimastest uudistest juba kinnitabki kartusi: “Loomakaitsjad kutsuvad teatama kalade pidamise halbadest tingimustest, sest Eesti Loomakaitse Seltsile (ELS) on tulnud taaskord teateid kilekotis eluskalade müügist poodide ning kohvikute ees.” (BNS)