17.12.2021
Kohuke hoolib!
Ilmselgelt vajaks meie valimiste süsteem muutmist. Eriti kohalike valimiste oma, sest seal annavad oma hääle ka mittekodanikud ja võõrriigi kodanikud, kus kolossaalses arvulises ülekaalus on konservatiivsem venekeelne elanikkond.
Nad on enamasti ausad, töökad ja sümpaatsed inimesed, kuid pärinevad sellisest kultuurikeskkonnast, kus domineerivad teatud eelistused näiteks kandidaatide ea kohta. Mõnede eranditega hääletatakse eakamate poolt, sest mida vanem tegelane, seda usaldusväärsem ja kindlam ta ka paistab. Sest parim elu oli neil väidetavasti muldvana Brežnevi ajal ja ka nüüd on Venemaa taas sõjanduse, jõukuse, võidurõõmu, maailmapäästja oreooli ja vaktsiini maailmaliider, sest riigi eesotsas on juba 20 aastat juht, kes kavatseb valitseda veel vähemalt sama kaua.
Kuna Tallinnas on venekeelse elanikkonna hääled põhiliselt keskerakonna jagu, siis ongi linnavolikogu täis taate ja memmesid, keda ei lasta siiski täitevvõimu poole, kus on vaja arveldada miljonites ja abakus selleks ei kõlba.
Eilne istung möödus minu jaoks kõrval istuva venekeelse keskerakonna seenioride rakukese venekeelse sumina saatel. Üks ehk 90-aastane vanaema rääkis lakkamatult õppealajuhataja intonatsiooniga midagi temast vaid mõned aastad nooremale kepiga taadile. Loomulikult tõmbasid nad selleks mitmeks tunniks oma maskid alla, aga hirmus ei olnud, sest nende organismides poleks viirusel mitte midagi maitsvat süüa. Esimees rääkis midagi mikrofoni, nooremad rahvaasemikud olid kõrvuni aifoonides, vanemad aga eelistasid suhelda omavahel analooghelide abil ja korvata artikulatsiooni puudusi ning vestluskaaslaste kurtust detsibellidega. Siis aga jõudis istungi poole pealt saali jalutuskepiga vana proua ja suundus omaealiste seltskonna poole. Ta ei leidnud oma kohta üles ja kolistas kepiga vastu toole ja laudu. Talle tõttas appi mingi sekretärinoorik ja istutas kohale. Siis hakkas jalutuskepis mängima mingi muusika, mis valjenes laviinina, ja lõpuks oli see juba kõrvalukustav. Kuulus politikess üritas kepiga midagi ette võtta ja kepp kukkus kolinal maha (esimees ikka veel midagi pomises solvunult mikrofoni, aga sõnu kuulda ei olnud). Kepi omanikul õnnestus abiliste toel kark üles tõsta ja vaigistada, kuid siis läks jälle midagi valesti ja tuunitud kark hakkas äkki tekitama häiresignaali, mis ilmselt on ettenähtud selleks, et köita ligimeste tähelepanu, kui rauk tänaval maha kukub või rahaahnete valijate poolt rünnatakse. Lõpuks liiklusvahend vaigistati, aga siis süttis kargu otsas võimas latern ja jäigi põlema. Kuna proua lahkus istungilt juba tunnikese pärast, aku tühjaks ei jooksnud.
Kogu sümpaatia ja kaastunde juures vanainimeste vastu on ilmselge, et neid kasutatakse vaid hääletamismasinatena, sest muud nad teha lihtsalt ei jaksa. Seega on linnavolikogu ka mingil määral sotsiaalsete töökohtade võimaldaja ja väetite volinike aitaja. Hallpead austa, kulupead kummarda (eriti kui viimase käes on eesistuja puuhaamer), aga selle taustal on eriti ilmekas eile vastuvõetud määrus „Igapäevaelu toetamise teenuse osutamisega seotud ruumide kulude katmise kord“, kus räägitakse Tallinna kõige abitumate elanike (puuetega inimesed, sotsiaalhoolekande hoolealused) abistamisest Tallinna linna eelarvest. „2021. aastal on eelarves planeeritud igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks kasutatavate ruumidega seotud kulude katmiseks 75 060 €. Teenuse saajaid on 197 inimest, mis teeb keskmiseks kuluks 32,2 € ühe teenuse saaja kohta kuus. 2022. aastaks prognoositakse, et teenuse osutamiseks kasutatavate ruumidega seotud kulud on 76 640 € ja teenuse saajaid on 198, mis teeb keskmiseks kuluks ühe teenuse saaja kohta kuus 32,3 €.“, öeldakse dokumendis. Mille peale Urmas Reinsalu hüüdis saalist, et kas te nalja teete? Te tõstate kõige väetimate inimeste abi 10 sendi võrra?!
Kuid kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Aga konverteerige vähemalt oma „abi“ rubladesse, siis summa on ilusam.
Ivan Makarov