Varem seondus rahvavaenlaste järjekindel otsimine ikka Nõukogude võimuga, nüüd aga on see ka Lääne liberaalse ühiskonna pärusmaaks saanud — väidetavalt olevat eestlased juba rassistlikud ka teiste eurooplaste vastu, nagu väidab üks inimene Delfis.
Helen Eelrand kirjutab oma loos “Alguses on „neegritel” Eestis põnev, aga paar kuud hiljem…” sellest, kuidas Eestis vihatavat ka “valgeid neegreid” ehk eurooplastest tudengeid, keda samuti tõrjutavat. “Eesti Päevalehe eilne lugu „Välismaalt Eestisse tööle tulnud otsivad inglise keelt oskavaid perearste tikutulega taga” ei üllatanud mind. Võõraid ei oota siin keegi. Aga alguses nad seda veel ei tea,” alustab ta.
Mulle tuleb küll kõigepealt meelde nädala eest ETV saates “Meie inimesed” tutvustatud Nepalist Eestisse kolinud restoranipidaja Kaptan, kes väitis, et pole Eestis kunagi (!) kohanud halvustavat suhtumist endasse.
Peavoolumeedia aga kubiseb odavatest paskvillidest, kus keegi eestlastest väidab, et keegi välismaalastest olevat jällegi rassistlike rünnakute ohvriks langenud. Tavaliselt jutustavad neid lugusid vahendajad, väga harva “ohvrid” ise.
Ma ei väidagi, et Eestis pole rassismi. Ma ei lükka ümber ka seda, et võõrastesse suhtutakse umbusuga. Ühest küljest ongi eestlased esialgu kõigi vastu umbusklikud — sajandite poliitiliste tuulte tallermaal ja põhjamaise kliimas ei sünnigi avatud ja temperamentseid inimesi.
Me pole harjunud külalislahked olema, sest isegi üks ilus-kurb laul ütleb: “Tulega, mõõgaga, tuli võõras mees, valu lõi, muret tõi, võõrast leiba sõi…” Viimaste aastate surve võõraste vastuvõtmiseks ning kohustus kõike uut ja võõrapärast armastada on vastumeelsust ja eraldumissoovi veelgi suurendanud.
Ega ka Helen Eelrandi eelarvamustest ja omarahvavihast kubisev kirjutis olukorda paremaks ei tee, sest temagi leiab, et süüdi on pigem inglise keelt täiuslikult mitteoskavad perearstid (kellel pole seda seni vaja läinud). Kust tuleb võõraarmastuse kõrvale selline viha oma rahva vastu?
Väga harva on mingis asjas vaid üks süüdlane. Enamasti on pisut süüd ka neil, kes väidavad end ohvrid olevat. Eestlaste “rassismis” on süüdlasi palju: mitu Eesti valitsust, agressiivsed “sallivuslased”, multikultuursuse ideoloogiline pealetung, Euroopa Liidu ähvardav-süüdistav surve, võõraste kohustusliku armastamise pealesurumine, kõigi eestlaste tembeldamine rassistideks ja nii edasi. Ahjaa, päris mitu eestlast ongi tõelised rassistid. Üks olevat kuskil Tartu kandis, teist nähti pealinnas. Ülejäänud on riiklikult “rassistideks” kasvatatud.
Olge ometi kord ausad, mitteaustatud sallivuslased, Euroopa pagulaspoliitikale kaasakiitjad, eestlaste sildistajad ja kõik teised antifaad — just teie käitumine, milles on sees kõik eelloetletud momendid, on eestlased võõrapõlgajateks teinud! Ei Eesti riik ega Euroopa Liit pole kunagi lihtkodanikega ei pagulaspoliitikat ega sisserännet läbi arutanud, see on alati kohustuseks tehtud — see, et inimesed seepeale vastumeelsust üles näitavad, on pigem loomulik kui üllatav, pigem inimlik kui rassistlik.
Ja ega võõradki just alati kõige lugupidavamalt käitu. Üldine reegel on siiski see, et võõras püüab põlisrahvaga kohaneda, mitte vastupidi. Meie riiklik poliitika aga nõuab kohalikelt enamat kui külalistelt. Külalislahkus algab siiski külalise käitumisest. Miks peavad mosleminaised meie tänavatel rättidega käima? Jah, see on nende tava, aga kui nad tulid siia euroopalikust maailmast osa saama, siis püüdku pisutki meie moodi olla. Aga ei, nad justkui rõhutavad seda, mida põlisrahvale samas natsionalismina ette heidetakse.
Mina olen tõesti üks neist inimestest, kes on võõraste suhtes umbusklik ja tõrjuv ning nii ka käitub. Ma pole alati selline olnud ja selliseks pole mind kujundanud ei Ku Kux Klan ega Adolf Hitler, pigem ikka sallivusinkvisiitorid Kari Käsper, Jaak Urmet, Evelin Võigemast, sotsid, aga ka “head külalised”, nagu neegrid Kevin Zibilamene ja Edmond Otang Eboti ning süürlased Samer Khtab ja Kovan Mohammad, oma roll on ka Merkelil ja Junckeril. Selle “sallivusliku” rea tehtut peavadki kahjuks meie külalised helpima. Ja ma tõesti ei soovi oma maa mattumist võõraste alla. Mea culpa!
Kust siis tulevad Eesti “rassistid”? Nad on kohustusliku sallivuse ja armastuse lapsed!