Vasakliberaalide loosung: kõigi maade sallivuslased, ühinege – või me tulistame!

Neomarksism on kaaperdanud ka klassikalise Lääne liberalismi. Saksamaa mälestas Karl Liebknechti ja Rosa Luxemburgi hukkamise sajandal aastapäeval veriseid kommuniste.

Maailm on viha täis, kurdavad vasakliberaalid – ja mida te ootasite, kui te olete seda ise ohtralt külvanud!?

Vihast ei ole kunagi maailmas puudust olnud, ka mitte siis, kui Jeesus Kristus väidetavalt maal viibis – isegi Lunastaja löödi ju risti. Inimkond kasvab pöörase kiirusega, üha enam kakeldakse ressursside pärast ja suur ühine kalli-kalli ei paranda enam midagi. Pole kunagi parandanud.

Praegu sõdib kogu Kolmas maailm, eriti Aafrika ja Lähis-Ida – uudised kubisevad vägivallateadetest. Sõda panema omakorda liikuma massid, migratsioon tekitab kriisid ka heaoluühiskonnas, sest see rohutirtsuparv neelab ressursid, omad inimesed kaotavad jõukuse ja keeravad valitsuste vastu – viha on tänasesse päeva lihtsalt sisse kodeeritud.

Ka Euroopas kasvavad pinged ja viha, kuid vähemalt Euroopa Liidus, sealhulgas Eestis, nähakse selle taga vaid konservatiive ja rahvuslasi. Aga see ei ole nii. Tegelikult on need jõud hoopis renessanssi nõudmas.

Neomarksism on kaaperdanud klassikalise liberalismi, pookides selle külge ohtralt perverssusi ja vägivalda, see nurisünnitis on valitsenud Lääne-Euroopat juba aastakümneid, on oma ebardliku pale nimetanud “euroopalikeks väärtusteks” ja nõuab nüüd, et neid austataks humanismi alusena.

Tegelikud Euroopa väärtused on need, mida on hakanud ellu äratama ja tagasi tooma rahvuskonservatiivsed ja immigratsioonivastased jõud. Nad tõrjuvad lihtsalt usurpaatoreid tagasi ja võimukaaperdajad on asunud seda leeri süüdistama kõikides pattudes, sealhulgas viha õhutamises – kuigi seda teevad nad vaid ise.

Vaadake vaid Eesti kartellierakondi, kuidas nad sallivuse sildi all sorgivad, õhutavad vaenu, tekitavad provokatsioone, laimavad ja süüdistavad, pidades ennast vooruseapostliteks. Sotsidest, Eesti 200-st ja president Kaljulaidist hullemaid ühiskonna lõhestajaid pole Eesti veel näinud ja nende vihakõnesid on õhutamas peavoolumeedia!

Jälgige vihakõnede vastast võitlust Eestis ja Euroopas. Et väidetavate vihaõhutamiste vastu võidelda, õhutatakse vihaseks terve ühiskond, kes peab olema vihane kellegi viha peale. Kui vihavastasusest vihane ühiskond on kellegi märklauaks võtnud, alustatakse repressioone – kas on kunagi kedagi risti löödud õrna ja hella südamega? Et enne tuleriidale saatmist teeme kalli? Ei, vihakõnede vastu võideldakse ikka täie vihaga!

Nii tekib paradoksaalne olukord, kus ühiskonna mobiliseerimisel viha ja vägivalla vastu peab ise kuri olema. Kui võtta EKRE ja tema toetajad, siis koguni viiendiku ühiskonna peale! Ilus aeg saabub siis, kui see viiendik on elimineeritud või ümberkasvatatatud, ja siis kallistavad reformi-, kesk- ja vabaerakondlased, sotsid, kahesajatajad, isamaatud, elurikkad ja kõik teised ennast suures ühiskallistuses, haaravad kaissu ka neegrid, moslemid ja slaavlased ja kõik üheskoos on avatud ja rõõmsad eestlased!

Mis aeg on nüüd saabunud, et me kõik järsku vihata elama peame? Me võitlesime ennast vabaks vihaga, kaotasime iseseisvuse verega, vihasena seisime interrinde vastas – mis ajast probleeme oliiviokstega lahendatakse? Need ei mõjunud ei Rahvasteliidu puhul ega mõju ka ÜRO-s. Konflikte saab lahendada vaid piiride, mitte avatusega – pigem tuleb rahu Palestiina ja Iisraeli riikide vahel, kui ühisesse juutide ja araablaste riiki.

Vihavastasus on muutunud nii absurdseks, et islamofoobia vastane võitlus on asetatud kõrgemale tõdemusest, kus ainus usk, mille jüngrid lasevad ennast paradiisi pääsemise nimel koos paljude teiste kõrvalseisjatega pommiga ribadeks, on seesama “rahuusk” islam. Rääkimata “sallivuslastest”, kes ise vihast värisedes verd nõuavad…

Maailm polariseerub kiiresti, eraldusjooned on üha reljeefsemad, barrikaadid kõrgemad, viha suurem – praegu ei tasu enam rääkida suurest sõprusest ja vendlusest, vaid pigem üksteise talumisest, sest see on parim, mida me teha saame. Maailm muutub nii kiiresti, et keegi saab alati neis protsessides haiget ja me ei peaks muretsema sedavõrd sellepärast, et teised ei tohi kannatada, vaid terve egoismiga mõtlema sellele, et me ise haiget ei saaks. Ise haavatuna, nagu eesti rahvas praegu, ei saa ka teisi aidata.

Tundub vihakõnena? Ta ongi seda. Viha on normaalne, kuid su vastas on vaenlased, kes tahavad sult võtta keelt, kodumaad, iseotsustamisõigust ja isegi inimlikkust, sundides sallima ja armastama kõiki peale enda ja oma rahva. Me peamegi Eesti pärast vihased olema.

Kommentaarid