Eile oli Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu spordi tuleviku ümber. Riigikogu aseesimees Arvo Aller (EKRE) tõi oma sõnavõtus välja, et kõige olulisem on lapsed saada liikuma juba pisikesest peale.
Kurva tõsiasjana tuli tal nentida, et laste nägemine õues mängimas, on muutumas peaaegu, et haruldaseks vaatepildiks.
Pigem eelistatakse sukelduda virtuaalmaailma, milles on oma osa vanematel, kes lastega tegelemise asemel on läinud lihtsama vastupanu teed, kuigi just lapsevanemad peaksid olema liikumises lastele suurimad eeskujud.
Arvo Aller võttis oma sõnavõtu kokku, et on äärmiselt oluline, et sporti suunatakse rohkem raha, et lapsed saaksid enda füüsist arendada läbi huvitegevuste ja suviti ka lastelaagrites. Pole õige, et sellelt valdkonnalt on raha järjest kärbitud.
Väga keerulise majandusolukorra tõttu tõmbavad rahastust spordis koomale ka ettevõtjad ning lastevanematel endil on sissetulekud ju niigi langenud.
Arvo Alleri kõne: “Tahtsin selle tänase arutelu juures ka markeerida omapoolseid tähelepanekuid. Kindlasti spordi toomine siia Riigikogu saali ja selle teema käsitlemine on väga oluline. Nüüd, selle olulisus ongi täpselt seesama, et meie laste liikuvus ja meie noorte liikuvus on vähenenud.
Siin on kõik eelnevad esinejad toonud välja erinevad protsendid, kui aktiivsed, kui mitte aktiivselt tegeletakse. Aga võib-olla tasuks vaadata teemasse sisse. Üks asi on rahastus. Teine on see, kuhu me oleme jõudnud näiteks koolides.
Olles rääkinud kehalise kasvatuse õpetajatega, nad on mures, et kui isegi laps viitsib või suvatseb välja tulla kooli hoonest ja paneb riided selga, siis peab talle juba selle eest panema hinde ära, et ta natukene liikus ja saab oma arvestuse tehtud. See eeldab tegelikult juba distsipliini.
Kui lapsed on distsiplineeritud ja nad teavad oma rolli, et liikumine annab neile tervist, viib neid edasi, siis juba kasvatuslikult on oluline, et lapsed saaksid kehalise tunnis panna oma võimeid proovile.
Siin tuleb tunnustada olümpiavõitjat, kes ütles, et kõige parem on tahe ja kui lapsel või noorel tahe on, saab ta ennast võrrelda oma eakaaslasega.
Kui ta mingi hetk jääb teistest maha, siis mingi hetk nad on võrdsed. Peamine, et on tahe ennast edasi viia ja selle läbi on võimalik jõuda ka tulemusteni.
Selge on, et kõigist ei saagi tipptippsportlased, ja see ei olegi eesmärk omaette. Ja selleks, et neid tippe välja selekteerida ja tippe leida, on ju treenerid olemas.
Praegune treenerite rahastus on riigipoolselt alates viiendast kutsetasemest, aga et sinna viiendani jõuda, peab olema sul ka kolmas läbitud ja neljas läbitud.
Ülikoolist tulles saadakse juba kategooria kätte, aga neljanda taseme treenerid, kellel peab olema töökogemus, et jõuda sinna viiendale tasemele, on pikaajaline protsess.
Muidugi endised tippsportlased saavad selle viienda kategooria kiiremini kätte, neil ei ole seda eelnevat treeneri tegevuse vajadust.
Aga et neljandale tasemele jõuda, siis selleks pead olema kõigepealt ka viienda kategooria treeneri juures abitreener, neljanda kategooriaga sa ei tohi üksi juhendada.
Nii et seal on palju nüansse, mis tuleks üle vaadata ja võib-olla tuua seda rahastust allapoole, et hakata neljandast kategooriast ka mingis osas rahastama, et viienda kategooria treeneril oleks motivatsioon võtta kõrvale omale noorem treener. Ja järgmine on see, et siis neljanda kategooria treeneri püüdlus edasi minna.
See võistlusmoment on nendel mudilastel või, ütleme, olles ise olnud seotud võistkonnaaladega, siis võistkonnaaladel on natuke see võrdlusmoment, et sa tahad alati teistest parem olla. See on väga oluline edasiviiv motivaator, et ma suudaksin võrrelda ennast kellegi teisega.
Kui ikkagi vaba aja tegevuste puhul on vanemad läinud lihtsama vastupanu teed, et nende lapsed upuvad sinna virtuaalmaailma, siis pigem võiks selle asemel olla sellised välised käelised ja kehaliselt aktiivsed tegevused.
Mitmeid näiteid on see, kui esimese klassi laps ei oska näiteks palli püüda, mis on tegelikult elementaarne ja selline tegevus, mida sul on lasteaias vaja ja kooli õueski mängides.
Õues last teiste lastega mängimas näha, on juba küllaltki haruldane. Pigem ollakse seotud kas mingi virtuaalmaailmaga või siis ollakse kuidagi eemaldunud. Sellist sotsiaalset ja kollektiivset laste mängimist on pigem vähe. Lapsed on sügisest kevadeni koolides, siis on nad aktiivsed ja seotud koolidega. Suvisel perioodil, mis annab päikese ja rõõmu ning kehalise aktiivsuse, on üks võimalus kasutada ka noortelaagreid.
Samas me teame, et noortelaagrite rahastus on olnud pikka aega samal tasemel ja praegune valitsus on vähendatud nii huvihariduse rahastust kui ka inimeste sissetulekud on vähenenud.
Oluline on tõsta noortelaagrite rahastus, et oleks lastel tagatud suvisel perioodil ka laagrites käimise võimalused. See on väga oluline, kuidas mitmekesine tegevus laagrites annab lapsele võimaluse iseendaga hakkama saada ja õppida iseseisvumist.
Mitmetel noortelaagritel on ka võib-olla eeskirjades piiratud telefoni kasutamise aeg, on antud aeg näiteks pool tundi päevas laagris telefoni kasutada. Kas ta kasutab seda vanematele helistamiseks või mängimiseks, on juba lapse otsustada, aga sellised distsipliini hoidvad tegevused viivad meid edasi ja seega parandab laste liikuvust ja tervislikku seisundit.
Aga lõppkokkuvõttes ma tahaksin tänada ka Tanelit, et te selle teema tõi siia suurde saali, mis on oluline. Õnneks või kahjuks oled sa koalitsiooni liige ja me kõik teame seda, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, sest raha meil ei ole.
Arutada me võime selle üle. Nüüd tuleks protsendid ja proportsioonid eelarves läbirääkimiste käigus paika panna. Selleks ma soovin edu teile. Mida rohkem raha tuleb sporti ja ka kultuuri, seda mõistlikum. Mina näen ohtu küll praegu, et kui ettevõtete tegevust kägistatakse, siis kasumid pigem langevad ja erarahastus võib väheneda.
Tänan ettevõtjaid, kes panustavad sporti ja üldse laste liikumisse.“