Kolmapäeval tutvustas siseminister Igor Taro isikut tõendavate dokumentide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.
Taro sõnul on ühiskonnal ootused tarbida mugavaid riiklikke teenuseid, riik omalt poolt tuleb vastu bürokraatia vähendamisega. Samuti olla kindlaks tehtud, et ühiskond eeldab muudatusi, mis võimaldaksid kontrollida isikusamasust mobiiltelefoniga: „Teisisõnu, või lihtsustades, liigume selles suunas, et ennast saaks lähitulevikus mobiiliga tuvastada, ning ei olekski ehk enam vaja näiteks plastikust ID-kaarti,“ märkis Igor Taro kokkuvõtvalt.
Pange tähele rõhuasetust: ei oleks enam vaja PLASTIKUST ID-kaarti! Kõik me teame – plastik paha.
Mobiiltelefonide tootmiseks on küll vaja haruldasi muldmetalle, mille kõige suuremad varud asuvad Hiinas, kus kaevandatakse ja toodetakse ligikaudu 90% kõikidest maailma haruldastest muldmetallidest. Hiina muldmetallide eduloo saladus konkurentide ees on madalad tööjõukulud ning olematud keskkonnanõuded.
Aga PLASTIKUST ID-kaardist saame vähemasti lahti.
Ilmselgelt ei ole vaja Uute Uudiste lugejatele seletada, kui lihtne on mobiiltelefoni omanikku või kasutajat jälgida.
Aga see ei ole veel kõik!
Üks seaduses seisev muudatus on nt mille kohaselt saab PPA õiguse nõuda DNA-ekspertiisi juhul, kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti.
Ja mida kõike ei saa tänapäeval Eesti seadustesse kirjutada, kui mainida agressorriike – Venemaad ja Valgevenet!
Nii ka nüüd.
Siseminister selgitas DNA-ekspertiisi vajadust: „Seda siis nendel juhtudel, kui tekib põhjendatud kahtlus, et välisriigis välja antud Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldav dokument ei ole ehtne või selle alusandmed ei ole õiged. Praktikas on sagenenud olukorrad, kus Venemaa või Valgevene kodanikud soovivad hilisema isaduse tuvastamisega tõendada, et nad põlvnevad Eesti kodanikust, kuid esitatud tõendites või andmetes on põhjust kahelda. Selliseid juhtumeid on seni õnneks üksikuid, kuid DNA-ekspertiis saab siin olema väga tõhus meede valekodanike välistamiseks.“
EKRE fraktsiooni liige Arvo Aller näeb seaduse muudatuses selgelt järjekordset sammu jälgimisühiskonna ja politseiriigi kehtestamise suunas: „Te (Igor Taro) mainisite seda, et tulevikus on võimalik, et plastikkaart kaob ära ja on võimalik ennast mobiili kaudu tuvastada.
Kas ma saan aru sellest nii, et see on juba selles mõttes esimene samm jälgimisühiskonda minekuks? Mobiili on võimalik jälitada, mobiiligi on võimalik positsioneerida, näha, kus inimesed asuvad, konkreetne inimene, ja kui plastikkaarti ei ole võimalik jälitada, siis me oleme juba sammu võrra lähemal sellele, et tekib meil nõndanimetatud politseiriik ja inimesi hakatakse jälgima.“
Seesugune seadus ei ole Riigikogus ei esimene ega viimane, mis „ühiskonna eeldusest“ ja inimeste „mugavuse ootusest“ järjest enam piirab vaba riigi ja ühiskonna põhimõtet. Hiljuti käis Liisa Pakosta Riigikogu ees „õigusriigi“ egiidi all tutvustamas seaduseelnõu, mis näeb ette töötajate peale kaebamist ettevõtte juhtkonna peale. Valitsuses on valmis küpsetatud inimeste vabadusi ja õigusi planeeritav näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrgu loomine. Kõik ikka meie endi, lihtsate inimeste hüvanguks.