14.04.2022
Kurjuse impeerium.
„Jah, pealkirjas sisaldub muuhulgas suur annus eneseirooniat.
Vaatleme Ukraina sõda seekord pisut teisest vaatenurgast. Lääne puhul on selge, see käitub nagu loojuv hedonistlik kultuur ikka – sai metslaselt jalahoobi, hetkeks ärkab, suudab korraks end kokku võtta ja vast midagi äragi teha… Aga siis vajub taas unelusse – elu ilus, saab lilli nuusutada ja end igasuguste mõttetustega lõbustada…
Palju huvitavam on, mis toimub Venemaal. Ma ei ole varem eriti Vene meediat jälginud – toda ilgust ei suuda vaimselt terve inimene üle paari sekundi taluda. Ent nüüd, kui nad – ikkagi ju ilmselgelt – peksa saavad, on süngelt lõbus ja teatud mõttes rahuldustpakkuv seda natuke teha.
Ja sellega seoses tasub otsida vastust kahele küsimusele: 1) mida need patoloogilised valevorstid 9. mail võiduna serveerivad ja 2) kas Venemaa viib läbi mobilisatsiooni? Need küsimused on tihedalt seotud.
Seega mõtisklegem Venemaa võime üle see sõda võita.
Viimased 2-3 nädalat ei ole juhtunud eriti muud, kui maailm on saanud teada, kuidas taganenud Vene armee käitus okupeeritud aladel.
Venelased koguvad jõudu suurrünnakuks Donbassis – seda kinnitavad kõik maailma luured. Valmistatakse ette midagi II MS mastaabis. Ainult et millega? Venemaa kaotas esimestel rünnakupäevadel kõige võitlusvõimelisemad üksused. Nüüd ilmselt üritatakse midagi kokku panna nende jäänustest ja tõmmatakse üle Venemaa, Kaug-Idani välja, kokku kõike, mida vähegi annab.
Ent isegi mittespetsialistile on selge, et sõdureid on vähe ja nende võitlusmoraal madal; tehnikat justkui on, aga see on – kohati ilma naljata – 50 aastat vana ja liigub läbi häda, kui üldse käivitub. Jah, kui hirmsasti pingutada, siis saaks selle ju liikuma ja Ukraina lihtsalt üle ujutada; isegi vaatamata sanktsioonidele (kui mujalt kõik ära tõmmata).
Aga ikkagi ei õnnestu see kuidagi ilma mobilisatsioonita. See aga nõuaks sõjaseisukorra väljakuulutamist. Sõjaseisukorra väljakuulutamine tähendaks avalikku tunnistamist, et kogu see mõttetu, eksalteeritud sonimisele ehitatud sõda Ukraina vastu on läinud nihu.
Kuid asi pole isegi mitte selles.
Siinkohal tuleb meelde tuletada, mis toimus koroonaviiruse ajal – kõik diktatuurid tegid nägu, et suuremat midagi ei toimu. Miks? Sest nad vajavad passiivset, passiivselt kõik ära kannatavat inimest. Inimest, kes istub omaette diivanil ega osale poliitilises või ühiskondlikus elus.
Sõda, mida peetakse Vene televisioonis, pole ammu enam see, mis algas 24. veebruaril. Eks seda võib analüüsida mitmel eri moel ja kindlasti jäi mul midagi vahele, kuid mina lugesin kokku vähemalt viis eri sõda.
Kõigepealt läks Venemaa Ukrainat denatsifitseerima ja demilitariseerima. Lisaks „rahvavabariikide” kodanikke kaitsma ja sõjakurjategijaid kohtu ette tooma; kohtupidamiseks Moskvas tehti tõsimeeli ettevalmistusi. Sisuliselt tähendas see Ukraina (vähemalt suurema osa) vallutamist ja ühiskonna lõhkumist (kõigi nende represseerimist, keda natsideks annab kutsuda – valmistuti ukrainlastest tääkide, kumminuiade ja püssikabadega välja peksma soovi olla ukrainlane, kuuluda Euroopasse ja üldse vähegi inimväärselt elada).
Mõne aja pärast öeldi Lavrovi ja Narõškini suu läbi välja, et Ukraina valmistab massihävitusrelvi. Mõttekäik oli siin vast selline, et USA ründas Süüriat keemiarelvade pärast, teeme sama, aga keerame vinti juurde – mis keemia-, ikka aatomi-… Et Ukraina arendab räpast pommi Tšornobõli elektrijaamas. See versioon kadus silmapilk, kui orkid Tšornobõlist taganema pidid.
Siis tekkis versioon, et see pole üldse ründe-, vaid kaitsesõda – et kui Venemaa poleks Ukrainat rünnanud, oleks NATO varsti alustanud sõda Venemaa vastu. Selle versiooni detailid kõiguvad (tekib mõte, et eri tüübid juba enam ei koordineerinud juttu, oli ainult paanika). Et luure andmetel pidi Ukraina märtsis ründama Donbassi ja Krimmi; et USA kavatses ÜRO Julgeolekunõukogult nõutada mandaati Venemaa ründamiseks. Łukašenka trumpas üle: NATO oleks Valgevenet rünnanud, kui nad ei oleks kuue tunniga (sic!) ette jõudnud; ta oli valmis näitama kaarti, kus on peal NATO rünnakupunktid…
Siis tuli versioon biolaboritest Ukrainas, mis valmistavat ette midagi, mis ainult slaavlased maha võtab (eks ole, puhas ulme, ja lisaks olid ukrainlased nõus olema katsejänesteks…)
Siis tuli versioon mingitest hanedest, mida relvadena kasutatakse.
Ja see – pange tähele – ei ole mingi Telegrammi tasemel ajumädanik, see on Vene välisministeeriumi dokumentidest.
Vaadake, taolise sõnniku väljamõtlemiseks läheb sekundeid, tõestamiseks, et see on puhas vale ja väljamõeldis, hulga rohkem. Aga vahepeal on kangelaslikud propagandistid kiskunud kontekstist välja mõne lääne ametniku lause, mis nagu väidetut tõestaks, ja juba valmis serveerima järgmist jaburust.
Üldiselt, toon muutus märtsi teisel poolel, kui sai selgeks, et Vene võiduparaadi Kiievis ei tule. Denatsifikatsiooni jutt kadus vaikselt ära. Demilitariseerimise jutt kadus ära – Ukraina armee töötas sellele alatult vastu, no kuidagi üldse ei demilitariseerunud. Kadusid ka tuumarelv, slaavlasepalavik ja sõdalashaned – sest see narratiiv oleks eeldanud Ukraina kapitulatsiooni; igasugune rahuleping selliseid asju omavate tegelastega oleks ikkagi lüüasaamise tunnistamine.
Nüüd vaid aidatakse Donbassi rahvast ja keegi pole kunagi mõelnudki võimuvahetusest Kiievis. Ja hetkel on kuidagi täiesti ebaoluliseks muutunud, miks oli selleks vaja tappa nii palju oma sõdureid ja Ukraina tsiviilelanikke ning pommitada puruks elumaju, haiglaid, vanadekodusid ja teatreid.
Ent vaatame kogu seda jama keskmise venelase vaatenurgast. Ta ei mäleta, et Kiiev pidi langema kahe päevaga. Ta ei mäleta isegi, et Mariupol (mille asukohta ta tegelikult senini ei tea) vallutati lõplikult juba vähemalt kaks tosinat korda. Ta ei mäleta, mida lubati 24. veebruaril ja et Volodõmõr Zelenskõi on ammu riigist põgenenud.
Mis see tema asi on? Kogu aeg lastakse midagi õhku, miskit toimub. Tema peale karjuvad saatejuhid, kes üritavad jätta muljet, et on nii pühendunud, et magavad magamiskottides stuudios, ja see kõik on tore, armas ja kodune. See tõstab enesetunnet – me oleme vägevad.
Aga kui nüüd oleks vaja diivanilt tõusta ja kogunemispunkti minna? Reaalse võimalusega mitte tagasi tulla. Ehk pidada II MS, kus iga langenu asemel oli võimalik tuua tagalast 10, aga kui vaja, 100. Jah, Stalin sai sellega hakkama. Ta sai endale lubada kümneid miljoneid noori mehi tapale ajada, NKVD kuulipildurid selja taga.
Ainult et tänasel Venemaal võtavad miljonid noored mehed järjekorda, et osta endale võltsitud kõlbmatusetunnistus.
Saagem aru, et vahe on põhimõtteline – Putini Venemaa ei ole tegelikult verine totalitaarne diktatuur, see on kõigest korrumpeerunud autokraatia. Seal on kõik mängult. Diktatuuri tegelikult teeseldakse – täpselt samuti nagu demokraatiat. Gulagi ja aastatepikkust süstemaatilist vähegi julgust ja mõtlemisvõimet ilmutavate inimeste mõrvamist ei ole (jah, on tapetud ajakirjanikke ja nii edasi, kuid mastaabivahe on vähemalt tuhandekordne!)
Nii et ilmselt käitub Venemaa nagu ikka – teeb midagi kirjeldamatult ilget, alatut ja ebainimlikku. Loodame vaid, et selle käigus liiga palju inimesi kannatada ei saa – Venemaa üritab Donbassis rünnata, aga sellega läheb nagu seni on läinud, ja 9. mail serveeritakse vaid propagandat – täielikku ja lõplikku võitu terve mõistuse üle.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
