Ats Miller: eesti keelt ei tohi lihtsustada tasemele „kas nelja kuusega võib randa minna“

Kirjanik ja kolumnist Ats Miller hoiatab, et eesti keelt ei tohi lasta tasemele, mille kohta on teada tõsielujuhtum: grammatikat mittetundev noor ema kirjutas sotsiaalmeedias oma last silmas pidades “Kas nelja kuusega tohib randa minna?”, ja talle vastati: “Tohib küll, aga miks te peate nelja kuuske randa tassima?”

“Viimasel ajal on kuidagi kuumaks läinud küsimus, kuidas eesti keelt rääkima peaks. Eks see kaudselt ole seotud paratamatult tekkiva – st objektiivse – tundega, et meie keel on jälle ohus; isegi, kui artiklite kirjutajad seda välja öelda ei taha.

Keele kui sellise teadlik arendamine on tegelikult väga vana nähtus, sõda sõnadega on peetud aastatuhandeid. Ikka tuleb keegi selle peale, et üht või teist asja ei ole „õige” niimoodi või teistmoodi nimetada, ikka tuleb kellelgi pähe, et mõni väljend on väärikas ja mõni vale.

Nagu peaaegu kõigi asjadega siin maailmas, tuleb alustada kõige põhilisemast – kes selle eest maksab?

Väike kõrvalepõige – me kipume tihti kuidagi moraalselt valeks pidama kõige taandamist rahale, à la „kõike raha eest ei saa”. Paraku on siin tegemist raha kui väärtuse sümbolile teatud negatiivse konnotatsiooni omistamisega. Aga ka kaastunne, sõprus, hoolivus ja armastus nõuavad ressurssi. See nõuaks eraldi artiklit, ent tõepoolest on seda kõike väga raske rahas mõõta; või täpsemalt, tihti tahetakse kõike seda sügavalt inimlikku asendada materiaalsega ja see tõesti ei tööta.

Keele arendamine nõuab raha ja nõuab kõike seda mittemateriaalset, mis on seotud rahvustundega. See ei ole labasus või küünilisus, vaid lihtsalt tõsiasjade nentimine, et rahvustunne annab meile teistpidi paremad võimalused siin maanurgas ellu jääda ja edukad olla, ja seda omakorda annab tegelikult küll väljendada rahas (lisaks muidugi näiteks energias või õnnetundes…)

Sellest lähtudes võib ka eesti keele ümber toimuvat vaadelda kolme võimaliku lähenemisena: rahvusriiklik, reformierakondlik ja keskerakondlik.

Keskerakondlik tähendab silmakirjalikkust – igale „tarbijagrupile” on omad sõnumid, eestlaste suunas uinutavad, rahustavad, samas kui tegelikkuses on soositud Eesti kakskeelseks muutumist (teiseks keeleks nende puhul siis vene keel).

Reformierakondlik lähenemine on selles suhtes ausam, et temaatikat tegelikult ignoreeritakse, raha rahvuslikuks dimensiooniks ei eraldata ja lastakse isevoolu teel globaliseerumisel „asi ära ajada”; kogu sisuline tegevus muutub ingliskeelseks, eesti keel ei huvita kedagi, las kidub kasvõi sajandeid köögikeelena. Ühendatud anumana sama valijagruppi sihtiv EestiLaip on teinud „vea” seda ka välja öeldes. („200” tähendab idanaabrite praktikas laipadega tegelemist, eks ole. Ja „kannel ja pastlad”, teate küll.)

Olen korduvalt juhtinud tähelepanu elementaarsele tõigale, et „keel, üks tükk – hind sama”. Keele arendamisega tegelevad ka prantslased, sakslased ja hispaanlased ja tõepoolest peaks iga inimene, kes on suutnud lugema õppida, suutma ka mõista, et kui majandus on sada korda suurem kui meie oma, liigub ka raha sada korda rohkem ja seega on nende rahvaste jaoks vajalike ressursside leidmine sada korda lihtsam. Tehke katse: pange ühte klaasi 100 ml vett ja teise 99 – vahe pole esmapilgul märgatavgi.

Võimalik, et selles valguses tuleb vaadelda ka näiteks Keeleveebi ümber toimuvat. Et kuna rahastus on n-ö reformilik, ehk raha on eraldatud mõnitamisväärselt, täpselt nii palju, et ei saaks öelda, et üldse ei ole, ei ole võimalik teha isegi „pool rehkendust”, vaid latt on lastud lihtsalt mutta kukkuda; sisuliselt on alla antud ja kuhjatud kokku suvalist sõnasõnnikut, et „näh, nii on, ja meie rohkem ei suuda…”

Võib-olla tuleks siin näha isegi positiivset – vähemalt püütakse. Et endiselt toimib see rahvusliku au ja uhkuse dimensioon (mis on seni aidanud eestlasena Eestis elada), endiselt panustab osa eestlasi oma kultuuri, lootes et see õitseb ja kasvab; ja sõltumata sellest, et „tornide pealt kostab lollide lalin”.

Mul endal on elus selline kogemus, et 1989-90 Rootsis õppides ja sealsete eestlastega suheldes ma lausa nautisin puhast ja head eesti keelt. Teistpidi tuli aga mul mu enda sõnavarast tohutu kogus russitsisme välja rookida – ma ei olnud kunagi teadvustanud, kui palju neid on.

Jah, mingitel aegadel tungis eesti keelde palju soome laene; need on tasapisi kadunud.

On ka teine kogemus – 90-ndatel EBS-is õpetades tabasime kolleegidega end teinekord (osaliselt poolnaljana) ütlemas lauseid, kus ainult sidesõnad ja käändelõpud olid eestikeelsed. Mõned sellised, siis võõristust ja naeru põhjustanud laused on täna normaalne eesti keel.

On see hea või halb? Minu arvates on head selles raske leida, samas kui teisalt tuleks massilisse inglise toorlaenude kasutamisse suhtuda kui teatud paratamatusse, mis ei ole eesti keelele üldse kõige ohtlikum.

Selgitan seda mõtet – eesti keeles oli 10-20 aastat tagasi eristatavad kolm arvutiterminite koolkonda. Kolmas, nn agurismid, on tänaseks praktiliselt välja surnud (keegi ei tea enam, mis on jobiohjur…) Rõõmsasti õilmitsevad ja reostavad eesti keelt aga Pisipehme rämpstõlked. Saagem aru, et see tegelikult ei ole eesti keel – on päris palju inimesi, kes eestikeelse kasutajaliidese ees tunnevad end umbes sama targalt, kui see oleks näiteks lätikeelne – enamasti ei ole intuitiivselt hoomatav, mida need värdkeelendid tähendada võiksid.

Ma ei väida, et arvutisõnavara ei peaks tõlkima. On palju inimesi, kes ei oska inglise keelt, seega juhendite, abitekstide jmt tõlkimine on hädavajalik ja loomulik. Ent saagem aru, et see on tarkvara väga õhuke pinnakiht; 99-koma-ja-veel-palju-üheksaid protsenti IT-st on ingliskeelne ja seda ei tõlgi keegi isegi mitte mainitud saksa või prantsuse keelde.

Me võib-olla peaksime rohkem järele mõtlema, kuidas kasutada oma vähest ressurssi. Ei vaidle ju ükski vähegi reaalsusega kontaktis olev spetsialist vastu, et me ei suuda iial kõiki erialatermineid eesti keelde tõlkida.

Me saame aga ehk tegeleda sellega, et meie keele struktuur ei lihtsustuks määrani, kust alates hakkab reaalselt kannatama keele võime väljendada selget mõtet. Näiteks sobib see kõigile teada-tuntud meem: „Kas 4 kuusega võib randa minna?” Ja mainitud Keeleveeb ehk oleks ka nullist erineva väärtusega, kui keegi vaevuks märkima, et see on eesti keel ja see inetu sõnavärd.

Ja ega me ilmselt ei saa endale lubada ka suhtumist, et me ei tegele sotsiaalmeediakeele suunamise ja arendamisega – et (kuigi keegi ju ei julge seda sellisel kujul välja öelda) teatud seltskond ongi madala IQ-ga ja tegelikult on nende koolitamine üldse olnud mõttetu raharaiskamine ja kellegi asi pole, kuidas nad üksteisele oma nõmedat ja tühist plära ajavad…

Aga jah, algusse tagasi – heast tahtest üksi ei piisa. Paar vabatahtlikku entusiasti ei tee midagi ära. Kuni kultuuri rahastatakse nagu rahastatakse, on tegelikult kogu arutelu sel teemal suht mõttetu.”