23.02.2019
Kirjanik ja rahvuskonservatiiv Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller vaatleb Soome turisti Tallinnas kui üldisema probleemi illustratsiooni.
“Kõik algab ja lõppeb taas sellega, et meie maksupoliitikat juhivad inimesed, kel ilmselt puudub elementaarseimgi sellealane haridus ja lisaks võime targemaid kuulata.
Turism Eestisse teeb vähikäiku, sissetulekud selles sektoris langevad. Ühest küljest, arvestades, et turismisektor on SKT-st ca 1/15 (6,2% 2016. a) ja vähenemine sellest omakorda samapalju, poleks nagu 1/200 saamata jäänud tulu suur, ent asi on palju tõsisem ja n-ö pika vinnaga, ehk maksudega soperdamise tagajärjed alles hakkavad tunda andma. Tegelikult on needki vaid üks komponent suuremast hädast, mis sel kümnendil Eestit juba tuntavalt ruineerib.
Tasapisi jõuab kohale, et asjad pole korras: rahvusooperil jääb mõni protsent pileteid soomlastele müümata; hotellid jäävad tühjaks; ja tagatipuks hakkab Soomes levima arusaam, et Eesti on kallis ja ebasõbralik maa. Ammu mulda pandud hädaseemned hakkavad vilja kandma.
Laskumata pikalt SKT olemusse, on kõige lihtsam vast sõnastada turismi olulisus niimoodi, et kuna me ei tooda ei autosid, arvuteid ega enamikku vajaminevatest masinatest-vidinatest, vaid ostame kõik selle millegi müügist saadud raha eest, seisab Eesti-sisese siblimise mull, ehk SKT püsti muuhulgas ka turismist saadava raha peal.
Ühelt poolt on turismi olulisust ja konkurentsi selles vallas justkui mõistetud, sest majutusteenusele kehtib teistsugune, madalam käibemaksumäär (9%; enamikus riikides on see sarnane ja madalam tavalisest). Ent ainult sellest on vähe.
Miks ikkagi turist üldse Eestisse tuleb? Siinkohal tuleks lõpetada eneseimetlus ja tõsiasjadele näkku vaadata. Kunagi tuldi peamiselt sellepärast, et Eesti oli enam-vähem tsiviliseeritud, aga selle juures kuradi odav. Tulid soomlased ja tulid inglased ja tulid teisedki. Tulid pidu panema. Alkohol ja litsid olid meeldivalt taskukohased, restoranid ja majutus ka. Oh muidugi, tulid ka laevatäied pensionäre ja peresid, keda huvitas näiteks spaa, aga nemadki ostsid kaasa kaamelikoorma alkoholi.
See on vist nii üldteada, et naljakas korratagi, et Tallinna vanalinn elab ja hingab kruiisilaevade taktis – et millal need tulevad, millal seltskonda natuke ringi veetakse ja millal nad hakkavad näljaseks muutuma… Ainult et eeliseid enam ei ole ja seetõttu hakkab võimenduma kõik negatiivne. Esiteks, Eesti hinnad ei ole enam atraktiivsed, pigem vastupidi. Alkohol ei maksa oluliselt vähem kui Soomes ja on kallim enamikust Euroopa riikidest. Muude hindade kohta kehtib seesama, lisaks on kaubavalik Eestis üsna nigel; eestlane läheb ise ka võimalusel mujale ostma.
Teiseks, ebasõbralikkus. Küllap vist, sest teenindus on eestlaste käest ära läinud. Jah, mul on nii poeg kui tütar töötanud suviti Tallinna vanalinna restoranides ja olnud seal peaaegu ainsad pärismaalased, nii et ma tean, mida kirjutan! Palgad on viletsad ja kuna hinnad on kerkinud võrreldavaks meretagustega, tahetakse järjest vähem jootraha anda, ja nii kogu see asi kinni jooksebki.
Ent tegelikult on restoranid ja enamik poode-teenindust veel üsna tasemel, tõsiselt rikub Tallinna maine ära taksonduses toimuv – ja nimelt asju õigete nimedega nimetades pidev ja järjekindel turistide tüssamine. Ja see peab ilmselt olema väga otseselt seotud keskerakondliku linnavalitsuse katusega – sellel, et generatsiooni jagu iseseisva riigi pealinna taksonduses möllavad umbkeelsed mölakad, saab olla vaid üks seletus – korruptsioon. (Igaks juhuks täpsustus: jama on turistide ümber, tavalisi tallinlasi teenindavate kohta ei saa midagi halba öelda.)
Kordame – mis on ikkagi Eesti turismimagnet? Võtame näiteks sellesama Tallinna vanalinna, kuhu eestlasel on järjest vähem asja – nüüd pole seal õhtuti üldse kellelgi midagi teha, linn on surnud. Aasta tagasi olid lehtedes uhked pealkirjad, et linn võitis kohtus vanalinna baare. Tegelikult, nagu näha statistikast, võitis linn turismi. Täpsemalt saavutasid kohtus võidu advokaadid ja muud nöörijad-vereimejad, kel on jätkunud raha sinna kortereid osta. Kaotajaks osutus Eesti – reaalsus on kole asi, see ei hooli soovmõtlemisest, et kellelegi läheb korda „väärikas UNESCO maailmapärandi maine”.
Meil on kolm võimalust: 1. triivida ajuvabalt allavoolu nagu seni, tegeledes asendustegevusena peenhäälestusega. Turism hääbub ja me kõik jääme vaesemaks.
2. Mõelda välja vähemasti mingisugunegi strateegia (jah, loomulikult midagi justkui oleks, aga ma mõtlen reaalsusega haakuvat ja mida ellu ka viiakse, mitte MKM-i umbluud, mida Riigi teatajast lugeda võib) ja teha elementaarsed asjad korda. Ilma naljata, ka see on praegusest olukorrast parem, kui taksondus tsiviliseerida ja deklareerida, et olemegi kallis ja mõttetu maa, mis koorib, niipalju kui päise päeva ajal saab, kruiisilaevade penskareid.
3. Kui turism on oluline, siis lõpetada enesepettus ja mõelda illusioonideta läbi, mis võiks paari tuhande kilomeetri raadiuses ümberringi Eesti juures köita? Ja siin oleme tagasi odava alkoholi ja vene litside juures. (Rõhutan, see ei pruugi meeldida, aga tõsiasjad ei hooli sellest, et meile meeldida.) Või on tõesti kellelgi luul, et jube palju on neid, kes tulevad talvel siia vettinud võsa, muda ja üldse kogu seda hämar-kõledat hallust uudistama?
Vaadake, mis juhtus Lapimaaga, kus sel aastal vähe lund – Suurbritannia lehed kirjutavad, et see on Crapland või Jingle Hell. (Rämpsmaa, Tilisev Põrgu.) Näiteks Tallinna vanalinna puhul tuleks vastu võtta otsus, kas see on elus paik ja turistilõks, või lepime, et lasime mingil käputäiel selle endalt välja petta – sest elab seal ikkagi väga vähe inimesi ja meil on ainult üks vanalinn. Vast jätkub tervet mõistust ühiskonna kui terviku huvid esiplaanile tõsta?
Ja muidugi on selle üle arutlemine suuresti mõttetu, kui aktsiise uuesti inimlikule tasemele alla ei tooda. Tänase poliitika jätkudes ei ole mõtet rääkida turismist, targem oleks endalgi emigreeruda.”