06.11.2022
Kirjanik Ats Miller.
Muidugi peaksime laskma rahu enda peale tulla. Peaksime mõtlema läinutele, kaduvikule; peaksime püüdma tajuda ajavoolu ja oma kohta selles… Peaksime süütama küünla…
Stopp – ja juba läks irooniliseks. No ei saa kuidagi – aeg on selline.
Mis rahu, kui ees on ootamas halvad ajad ja kõige hullem – ise oleme süüdi.
Ma ei tea, kui paljud lugejatest tegelikult mäletavad, mis Kilplas õieti juhtus? Ähmaselt vast tuleb meelde, et nad kasvatasid soola – külvasid selle põllule ja siis, kui põld nõgestesse läks, kiitsid, et näe, tuleb küll…
Vanem põlvkond vast mäletab Hruštšovi maisikasvatust. Üldisemalt aga kogu NL-i uudismaa-avantüüri, steppide üleskündmist, mis lõppes tolmutormide, pinnase minemauhtumise ja vilja USA-st ostmisega. Siia ritta võib panna ka Araali mere ümber toimuva – vett on ju vaja puuvilla kasvatamiseks… aga merest on järel paar haledat lompi ja kogu piirkond on kiiresti elamiskõlbmatuks degradeerumas.
Selliseid näiteid võib leida ajaloos tohutult – luuludest sündinud avantüürid, mis rõlge järjekindlusega eiravad realiteete ja loogikat. Neil kõigil on üks ühine joon – need lõppesid üritajatele väga halvasti.
Vaatame natuke statistikat meil ja mujal maailmas. USA-s on viimase 10 aastaga tõusnud elektri hind kodumajapidamistele ca 20%, see on ca 16s/kWh ja USA elanik kulutab elektrile umbes 1,24% oma sissetulekust. (NB! Linkidel toodud materjalid on enamasti 2021. a või 2022. a esimese poole seisuga, st neis ei kajastu enamasti Euroopa viimase aja pöörane hinnatõus.)
Elektri hind maailma on üldse väga erinev. Hiinas, Indias ja Venemaal on see ca 8s/kWh juures ja ülemise otsa moodustavad hetkel Eesti bõrsipaketid, mis sinna 70 ligi ronivad.
Ma ei oska muud öelda, kui et – võtke ja kolage kasvõi natuke internetis ringi, kui te mind ei usu! „Energiakriis” on puhtalt Euroopa probleem ja see algas tegelikult ju enne Ukraina sõda. Võtke vaadake neid numbreid-graafikuid ja katsuge vastata küsimusele, miks, siiruviirulise sellesamuse pärast, maksame me end segaseks? Maksame nii absoluut- kui suhtarvudes (näiteks ostujõu kohta) maailma tippu kuuluvaid elektriarveid riigis, kus enne rahvavaenlaste võimuletulekut oli odav elekter, sest meil oli võimas tootmisbaas ja maa sees on oma kütus, mida põletada?
Kui see ei ole ehe kilplus, siis mis see on?
Ja ärge tulge oma rohepläraga! Selles võib ju midagi olla, aga jutuga, et me oleme maailmale kuidagi eeskujuks, peaks tõepoolest psühhiaatri poole pöörduma – vaatab keegi jah sul kusagil Indias või Hiinas, et näe kui masohhistlikult eestlased end nuhtlevad, teeme järele… Või Argentiinas, kus elekter maksab 4s/kWh; pihku irvitab ilmselt ka Norra, kus elekter maksab küll üsna maailma keskmiselt (mis on seal 14 juures), aga oli kevadel nende sissetulekust ca 6,5 korda vähem kui eestlasel; nüüd ilmselt on see number kahekordistunud (kevadel oli see suhtarv Norras 0,93% ja Eestis 6,08%).
Kordan – praegune elektri hind on meie endi rumalate valikute tulemus. Loll saab kirikus ka peksa, eks ole. Kui valus peab veel hakkama, enne kui aru pähe tuleb?
Mida ette võtta? Väga lihtne, kirjutasin sellest juba möödunud sügisel – saata pikalt nii elektribörs kui CO2 kvoot. Seda on võimalik teha paari tunniga. Jah, see tähendab uusi lepinguid ja see tähendab ka teatud (võib-olla üsna tõsist) lüpsi riigikassale, sest paarkümmend aastat varaste ja käpardite valitsust on meie energiatootmisvõimekusele laastavalt mõjunud.
Ent ikkagi on meil veel suurem osa energiatootmisvõimsusest olemas ja vähemalt paarikümneks aastaks jätkub ka põlevkivi.
Põlevkivienergeetika saab paratamatult otsa, seda ilmselt kellelegi tõestama ei pea. Rämpsenergia (päike & tuul) ei võimalda tööstustsivilisatsiooni enne üleval pidada, kui on lahendatud selle säilitamise probleem. Aga piisava mahuga ja talutava hinnaga akusid ei ole mitte kusagilt tulemas, nii et vähemalt järgmised 30 aastat tähendaks ainult rämpsenergiaga läbiajamine, et kaks maakonda tuleb katta päikesepaneelidega ja kolmandale ehitada ümber 30-meetrine tamm, et see siis vett täis pumbata. (Ja see ei ole nali! Arvutuste järgi täpselt nii ongi.)
Seega ega midagi peale tuumaenergia üle ei jäägi, kui muidugi mitte lugeda alternatiiviks tagasi koopasse minekut (mis omakorda eeldaks vähemalt 9/10 rahvastiku likvideerimist).
Nii et istume selle talve külmas toas poolpimedas ja mõtleme järele – kaua me veel soola- või maisipõllundusega tegeleme? Kaua me petame end, nagu oleks rämpsenergial, kõigil neil tuulikutel-päikesepaneelidel midagigi tegemist progressiga? Jutuks hea küll, aga reaalsuses parasiteerib ju kogu rohepettus fossiilsetel kütustel ja tuumaenergeetikal ja on üldse enam-vähem talutav tänu sellele, et kogu selle ebaökonoomse ja lausdoteeritud kola keskkonnaohtlikud jäägid jäävad kolmandasse maailma.
Jah, nagu uuringud kinnitavad, puudub Eestis hetkel isegi seadusandlik raamistik, milles peaks hakkama arendama tuumaenergeetikat. Oleme ikka haledad küll!
Keegi ei väidagi, et see on midagi kerget ja lihtsat. Keegi ei väidagi, nagu poleks aatomitehnika ohtlik – aga mis on ohutu? Fossiilsete kütustega seotud energeetikas on endiselt ohvrite hulk sadakond korda suurem. Autod on ohtlikud – me oleme õppinud sellega koos elama. Ehh – tuli on ka ohtlik! Aga tule valdajad sõid need loodushoidlikud muretsejad ära…
Ja hingedeaja juurde tagasi:
Sina, kes sa oma elektriautot laed – seal sees on 10-20 kg koobaltit. Seda toodetakse põhiliselt Kongos; kaevurite keskmine vanus on alla 20. Sina, kes sa oled nii roheline, et sõidad elektriautoga – tõsta nüüd pilk hallile novembritaevale ja mõtle autot laadides heldimusega neile särasilmsetele neegrilastele, kes ei saa iial vanaks. Kes surevad seal maa all, et sina saaksid planeeti päästa.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
https://news.energysage.com/residential-electricity-prices-going-up-or-down/