27.11.2022
Kui juba polegi löönud…
Lõpetasin eelmise artikli tõdemusega, et Putinil ja temataolistel ei ole ideoloogiat, filosoofiat ega väärtusi. Tal on ainult üks eesmärk – jääda võimule.
Ja selleks on tal palgalised põhulõuad või eufemistlikult väljendudes PR-tiim, kopiraiterid, mainekujundajad või midagi sinnapoole. Aga sisu on sama – samasugused vähimategi südametunnistuse ja eetikata algeteta kahejalgsed, kes tõesti ei suuda mõista, mis on valesti lähenemises, et tuleb leida mõjus vale, ja sealjuures nii, et mitte oma sooja kohta kaotada.
Asja, nagu öeldud, lihtsustab, et Orkistanis on ammu loobutud reaalsusest hoolimisest; võib-olla nad kusagil sügavas sisimas isegi imestavad või irvitavad, et muu maailm veel nende loomingut teinekord „uudiste” rubriigis vahendab…
Ning asi pole isegi selles, et on eri versioonid siseriiklikuks tarbimiseks ja väljapoole ja need pole kunagi mõeldudki omavahel sarnanema. Ettevõtjatega kohtudes toetab Putin vabaturgu; sõja kuulutab ta välja mureliku, kuid kindlameelse slavofiilina; rahvaga kohtudes etendab ta üsna liberaalset isalikku populisti; kultuurist-haridusest räägib ta harda õigeusklikuna.
Ja minut hiljem ta läheb uuele ringile ega mäleta, mida just rääkis.
Mitte et ta unustaks – sel pole tähtsust. Selles osas jätkub temas ja kogu Orkistanis too eelmises artiklis kirjeldatud skisofreeniline nõuka – avalikus ruumis räägitakse „nii nagu peab”. Sel pole mingit seost reaalsusega.
Tegelikult hoopis vastupidi! On väga ohtlik ja täiesti lubamatu, et sisse lipsaks midagi tõelist. See on nõrkuse tunnus. Ja nii ta võngutab õhku, etendades rolli, mis tema sisemise küünilise veendumuse järgi on – vajalik. Kuid sel pole mingit tähtsust, sel pole otsest kokkupuutepunkti reaalsete võimumängudega.
Sedalaadi kaksisoimal (eks ole, kes ei mäleta, see oli vastav termin George Orwelli „1984”-s) on veel mõned huvitavad omadused. Nimelt võid sa igal hetkel öelda midagi täiesti vastupidist eelnenule ja keegi ei pööra sellele tähelepanu. (Ainult kari naiivikuid piiri taga pööritab silmi, et mis nüüd…)
Ning seetõttu on selline režiim väga paindlik! Ühel päeval räägid, et näe, siin on Vene maa ja siit ei tagane me enam kunagi ja järgmisel annad Hersoni ära ja… midagi ei juhtu.
Ma kirjutan sellest nii pikalt sellepärast, et jah – sellest on normaalsel, sõnale ja tõele natukegi väärtust omistaval inimesel raske aru saada. Nimelt, et sa võid teha, mida tahad. Rääkisid midagi – no ja mis siis; ju siis oli nii vaja…
Orkid ise ka mingil tasemel ei kuula, mida räägitakse. Kuulutad Hersoni omaks, siis annad ära… – mis tähtsust sel on? Kui sul ei ole ideoloogiat, uskumusi, filosoofiat ja väärtusi, siis sa lahendad probleeme nii, nagu sulle sobib. Sa võid ajada suust välja mida iganes ja kui reaalsus vastu näppe annab, sa lihtsalt mölised midagi järgmist hetkel sobivana tunduvat ja kõik on jälle hästi.
Taolises võtmes tuleb vaadelda kogu putinismi, kuid piirdugem praegu Ukraina sõjaga.
Aastal 2014 polnud tollasel sissetungil Donbasi ja Krimmi annekteerimisel mingeid vähegi tõsiseltvõetavaid põhjendusi. Putin ei tegutse siiski vaakumis ja kui riigil ei lähe hästi, tuleb midagi ette võtta. Kui palgad ja pensionid jäävad inflatsioonile alla, kui GDP ei suurene ja elu kipub tagasi langema Nõuka-aja lootusetusse halli bardakki, tuleb kuidagi mainet tõsta – sest kellelgi tuleb kindlasti pähe mõte sinust lahti saada, kui selle üle eriti keegi ei kurvastaks.
Ja nii mõeldi välja PR-kampaania – edukas sõda. Venelaste kaitsmine. Venemaa kui suurriigi positsiooni kindlustamine. Russkii mir.
Kas keegi tõega arvab, et enne „rahvavabariike” koheldi sealseid venelasi nagu neegreid USA Lõunaosariikides enne kodusõda? Krimm? Jah, teatud üldistuse ja hüperboolina võib ju tõdeda, et ilma Sevastopoli mereväebaasita ei oleks Venemaa enam suurriik, ent seda kattis pikaajaline leping ja Ukraina sai eeltõdetust kah selles mõttes õigesti aru, et asjade selline seis võis nende poolest ettenähtavas tulevikus jätkuda.
Sellest võiks kirjutada raamatu, kuid kokkuvõtlikult – ei sõjalis-strateegiliselt ega majanduslikult andnud tollane Ukraina kallale minek Venemaale mingeid eeliseid.
Saagem aru – me oleme ka end siin tagantjärele tursaks rääkinud, et tegu oli Nõukogude Liidu taastamise katsega ja et see on Venemaa impeeriumi-ambitsiooni reaalsusse jõudmine ja et selle taga on mingi „slaavi mentaliteet” ja Nõukogude Liidu lagunemise traumad ja nii edasi…
See kõik on jama.
Ukraina ja Venemaa piir oli olnud selleks ajaks omal kohal juba terve põlvkonna. Mingeid rahvuslikke pingeid selle ümber ei olnud. Krimm ei olnud Vene ühiskonnas mingi „terav ja valus” probleem, seda peaaegu ei mainitudki. Youtube’is on välja otsitud nendesamade orki propagandoonide 2014. aasta eelsed esinemised, kus nad küsivad, et milleks meile Krimm.
(Märkus: „propagandoon” on sõna, mida putinismiga rahulolematud venelased ja üldse venekeelne meedia kasutab vene esipropagandistide kohta, eriti selles kuulsaimas saates „60 vihkamise minutit” [tegelikult muidugi lihtsalt „60 minutit”] esinejate kohta. Võimalik, et me teeme endale kahju, koheldes orke ka mõttes nagu inimesi – see paneb meid alateadlikult eeldama, et nad käituvad inimestena. Aga mitu korda peab elu selle eelduse valeks tunnistama, enne kui kohale jõuab…)
Jah, enamik venelasi kiitis Krimmi annekteerimise heaks, kuid – tagantjärele. Oluline on tähele panna, et legend, et krimmi elanikud on tegelikult venelased ja on alati tahtnud Venemaa koosseisu, tekkis pärast sissetungi. See, et ka meil tõsimeeli arutletakse selle – tagantjärele! – ellukutsutud „Vene maailma” kimääri üle, ei näita muud kui meiegi lihtsameelsust.
Putinil oli vaja edukat PR-kampaaniat. Ja inimelud ju Putini ja temataoliste jaoks ei tule üldse võrrandisse sissegi.
Lisaks oli vaja rikkuda Maidani maine. Noh, et orkid ei saaks äratust – et on võimalik korrumpeerunud rämpsukottidest lahti saada. Või üldisemalt – et on võimalik üles ehitada inimlik riik. Riik, kus on vähemalt lootust, et kõik läheb paremaks ja homne on helgem.
Nüüd – nõuka-järgne demokraatia kaotas, aga nõuka-järgne diktatuur võitis…
Ja Putini reiting tõusis – mis tähtsust on GDP-l ja palkadel, kui Venemaa kasvab…
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
