07.12.2022
Orkide tehnika Ukraina väljadel.
Me kipume inimeste tegevust ratsionaliseerima. Meil on raske uskuda, et kogu toimuv õudus ei tulene sajanditepikkusest ajaloolisest paratamatusest või ideoloogiast või uskumustest. Et see on kõigest ebaõnnestunud PR-kampaania.
Veelkord – Putini jaoks ei ole probleem mistahes hulga inimeste tapmine. Tal on ainult üks probleem – kuidas võimule jääda. Et mitte lõpetada näiteks nagu Saddam Hussein või Nicolae Ceaușescu või eelmine selline, kes kogu atavistliku vihkamise ühele rahvusele keskendas – Adolf Hitler.
„Vene hing” on mõttetu sõnasolk. Kui palju on maailmas erinevaid rahvaid ja neil erinevaid saatusi! Kuidas üldse on võimalik sekundikski tõsiselt võtta seda lora, et alates sumeritest, inkadest ja lõpetades minupoolest jaapanlaste, hindude, prantslaste, rootslaste või eestlastegagi sobituvad kõik rahvad-kultuurid-ühiskonnad inimkonda, Inimese suurde, läbi aastatuhandete ulatuvasse lukku, aga näe, venelastel on midagi teistmoodi?
Kuidas on üldse võimalik õigustada Ukrainas toimuvat? Kuidas on võimalik õigustada seda ülimat, absoluutset kurjust, millega pommitatakse hoolimatult elurajoone? Kuidas antakse kahurite ja rakettidega linnade pihta, kui on teada, et seal on ainult tsiviilisikud ja sõjaliselt ei anna nende purustamine midagi? Kuidas on jõutud selle kõigilt tunnustelt inimvihkajaliku terrorismini, et needsamad mainitud propagandoonid teatavad hommikustes teleuudistes rõõmuga, kui palju on ukraina naistele ja lastele kannatusi põhjustatud infrastruktuuri ründamisega? (Samas kui sõjaline edu puudub.)
Me tõmbame endal jälle inimlikkusega vaiba alt – meil on kergem uskuda, et orkid teevad seda millegi nimel. Et nad käituvad igasuguseid rahvusvaheliste ja üldinimlike norme eirates afekteerivalt inimvihkajalikult idee sunnil – mitte sellepärast, et neis lihtsalt puuduvad inimlikud tõkked.
Putin tahtis paaripäevast sõda, mille käigus oleks vahetatud Ukraina valitsus ja mis oleks lubanud kõik probleemid vähemalt paariks aastaks võidukisaga matta. Et näe, kõik need kaheksa aastat me valmistusime täiega eksiteele sattunud vendade fašismist vabastamiseks, nii et unustage oma väikesed pensionid ja palgad, unustage aukus tänavad ja üldse, et elate nagu prügikastis, ja elagu Suur Venemaa.
Eks ole, Putin tahtis korrata 2014. aastat, ainult suuremas mastaabis. Tal tegelikult tuli ju tookord välja – Ukraina ei suutnud eriti vastupanu osutada ja maailma reaktsioon toimuvale oli pehmelt öeldes loid. Ja mis on kõige kurvem – calumniare audacter, semper aliquid haeret (laima julgesti, alati jääb midagi külge; Francis Bacon, De Augmentis Scientiarum, 1623). Mõned (mitte just kirkaimad) inimesed meil ja üldisemalt Läänes ikka kipuvad uskuma, nagu oleksid Krimmi elanikud Venemaa koosseisu tahtnud või oleks Donbasis midagi toimunud rahvuslikul pinnal.
Ainult et 2022. aasta Ukraina ei olnud enam 2014. a Ukraina ja ka Lääne valulävi oli teises kohas. Teatud mõttes on Putinil õigus – ta sattus võitlema kogu maailma vastu.
Ja siit jõuame selle valetamisest, varastamisest ja põhjatust alatusest läbi imbunud „vene hinge” (mis, nagu eelnevalt vaatlesime, on pigem oktoobrimässuga viimastestki õiguse-õiguslikkuse-eetika-kammitsatest vabastatud nuhkide hing) enesepettuseni. Kas Putin tõesti ei mõistnud, millega lõppeb kallaletung Ukrainale? Või tema lähikondlased? Keegi pidi ju teadma, et Ukrainas ei tervitata neid lilledega, neid ootab karm võitlus NATO riikidelt tuge ja abi saava, 8 aastat üsna mõjusalt orkide järgmiseks röövretkeks valmistunud Ukraina armeega.
Täpselt ma sellele küsimusele vastata ei oska ega julge ka soovitada kümneid ja kümneid selleteemalisi artikleid, mida lugenud olen. Või ütleme nii, et mul pole mõtet üle seletada – seda on enne mind väga hästi tehtud –, kuidas selline silmakirjalikkusele, põhimõttetusele ja mõõdutundetule valetamisele ehitatud süsteem jookseb kinni ja puruneb, põrkudes väärtuspõhise ja tervele mõistusele rajatud süsteemiga, isegi kui viimane on objektiivselt nõrgem.
Nüüd tuleb ära küsida küsimus, miks „tavalised venelased” sõja vastu ei protesti? Kas nad on kõik sellised?
Muidugi ei ole. Ainult et see tõdemus ei aita meid palju. Ja pole õige ka killutseda, et need, keda inimesteks saab lugeda, on juba Orkistanist lahkunud – Putini kokkuvaletatud jama uskujaid on üle maailma ja Venemaal tähendab terve mõistuse omamine ühtlasi, et sa tead ka suud pidada.
Seega asetame fookuse paika: Euroopat ründab igas mõttes – välja arvatud tuumarelvad – teisejärguline arengumaa; elatustasemelt, rahvaarvult ja kultuuriliselt tähtsuselt võrreldav Bangladeshi või Etioopiaga. Ja näiteks Lahesõja stsenaariumi kordumisest päästab Venemaa ainult mainitud tuumapotentsiaal. Tänase Venemaa olud ja suhtumisedki pole midagi erilist – inimkonna ajaloos on olnud väga musti perioode, kus inimese kui sellise pärast saab vaid häbi tunda.
Kordame – mingeid „erilisusi” Venemaal ei ole; nende pearelv on tuumašantaaž ja mingi aeg see ju toimis.
Ainult et nüüd on see aeg läbi.
Venemaa on siingi käitunud tüüpilise ilatseva koolikiusajana – NATO, esmajoones USA ja Suur-Britannia on selle suve jooksul korduvalt ja üha karmimas toonis öelnud, et tuumarelva kasutamisel järgnevad vastumeetmed. Ka Hiina on sellele selgelt vastu. Ja tulemus – Hersoni alt taganemise käigus ei tulnud tuumarelva võimaliku kasutamise teemal piiksugi.
See on hea märk, ent muidugi ei tohi end lõdvaks lasta. Orkidelt on alati oodata kõige halvemat. Pigem peaksime koos välja mõtlema kõige kujuteldamatuma sigaduse, kõige ebainimlikuma, närusema, väärituma, ropuma ilguse – küllalt tõenäoliselt on see just see, mida Venemaa järgmiseks teeb.
Võimaluste piires! Meie õnneks ei võta Putin ja temataolised ise eriti tõsiselt seda russkii miri pläma – nad ei ole valmis selle nimel surema. Jah, teisi tapma nii palju kui vaja – kordame, sel seltskonnal on täiesti ükskõik, kuipalju omasid ja võõraid surma saab. Aga nad ei ole valmis selle nimel ise surema.
Nii et Vene tuumarünnakule eelneks kindlasti vähemalt midagi sellist, nagu „Ukraina rünnak Belgorodi vastu räpase pommiga” või midagi samas liigas. Veel halvemal juhul mingi epideemia sealkandis või… noh, midagi hästi jubedat – lastakse Doni-äärses Rostovis õhku mõni haigla koos sünnituskompleksiga?
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist